KOMPVEK

««Kas te teate, millal siit mägedest üle järve hakkab saama?» küsis lõbus meeshääl lossimägedes. «Ma ei tea,» vastasin kohmetunult. «Kuid see oleks tore, jah, saaks üle järve sõita. Ma tundsin teid ära, te ju räägite raadios. Nagu kelluke heliseb.» – «Teie enam ei laula?» küsisin vastu. «Pole tuju,» kõlas vastus lõbusalt ja uhkelt. «Lauldud küll.»

Vahest, kui olla selles pöörases elus ja ehmatavates hetkedes, otsid oma päevaraamatust mõne kohtumise hetke selleks, et mõelda. Kas või selleks, et tõdeda: Viljandi linn saab olla uhke selle üle, et just siin linnas sündis poisike, kellel oli kandvaim hääl Eesti muusikutest. Võib-olla saja aasta pärast sünnib veel mõni taoline poisslaps või tüdrukuke, kelle kohta saab öelda: hääl, mis jääb.»