Hoidiste messil triumfeerisid rohelise tomati moos ja peedikrõpsud

Lastele pakkus moosiga maiustamine palju lõbu.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Laupäeval Olustveres peetud kümnes hoidiste mess oli juubelile vääriliselt võimsam kui kunagi varem: võistlejaid oli suisa 340.

Kui ürituse alguseks kohale jõudsin, käis leivakoja naabruses suures telgis vägev melu. Tartumaalt Väägverest saabunud külakapell oli tuurid üles võtnud ja sajad inimesed uudistasid seinaääri palistavaid lette. Oma tooteid tutvustasid ning lootsid parima tiitlit napsata konservitööstused, koolid, talud ja üksiküritajad.

Suur trügimine

Tunglemine tegi leti juurde pääsemise keeruliseks. «Hullumaja! Telk peaks kolm korda suurem olema,» ohkas keegi.

Ühe tuttava naise õpetust mööda leti lähedale seistes ja võimaluse avanedes vahele pressides õnnestus ka minul viimaks hoidistele ligi pääseda. Päeva edenedes, kui rahvast vähemaks jäi, sai juba vabamalt liikuda.

Helsingis Rivoli restoranis kokana töötav Alexei Gromov, kes on juba aastaid Eestist vaimustunud olnud, nentis, et Olustvere-taolises väikeses asulas nii võimsat puhta toidu üritust eest leida oli tore. «Aga välismaalasena ei söandanud ma väga trügida ning maitsed, milleni jõudsin, olid üsna juhuslikud. Soolased ja magusad toidud läbisegi, hiljem loputasin need siitsamast ostetud meeõllega alla,» pajatas ta.

Minul õnnestus kohe algul maitsta porgandi-šokolaadi- ja rabarbri-šokolaadimoosi. Pakkujad nentisid, et porgandist tehtu meeldib väga lastele ja rabarbrist valmistatu rohkem täiskasvanutele. Messi külastajad valisid hulga peale välja kolm paremat magusat ja kolm paremat soolast hoidist ning kolmanda kategooria moodustasid ahaaelamuse tekitajad.

Ammu unustatud vana

Minu favoriit rabarbri-šokolaadimoos siiski pjedestaalile ei pääsenud. Magusate hoidiste seas võttis võidu tomati mesine moos, mille suurejaanilane Kaili Lepik oli valmistanud rohelistest, veel küpsemata tomatitest. «Sügisel, kui viljad enam ei valmi, kipub selliseid palju järele jääma,» märkis ta.

Kui ütlesin, et minu ema tegi ka kunagi rohelistest tomatitest moosi, sõnas Lepik: «Uus on tihti ammu unustatud vana.» Ta lisas, et juhul kui rohke suhkruga segatud tomateid vaiksel tulel kaua keeta, sünnibki väga magus vedel ehk mesine tomatimoos.

Kokk Aleksei Gromovi meelest oli kõnealune hoidis igati võitu väärt. «See on eriline moos, mis maitseb väga hästi. Soovitan seda süüa juustu ja veiniga.»

Magusate mooside arvestuses pälvis teise koha Järvamaalt Koigi mõisast saabunud Sirje Veelaku kabatšoki-sidrunimoos ja kolmas oli Põltsamaa ametikooli õunamoos.

Soolaste hoidiste hulgas võidutsesid Olustvere kooli õpetaja Maire Vesingi Figuurisõbra krõpsud ehk peeditšipsid. Teise koha napsas Kreeka pähkli moos, mille olid kaasa toonud külalised Gruusiast, ja kolmas oli Tuhalaane naise Anneli Anijärve seene-pihlakasalat.

Sõpruskoolid Euroopast

Ahaaelamuste kategoorias võidutses Viinamarja Ahvatlus piparmündiga, mille oli kohale toonud Liina Ruukel Valgamaalt Pedajamäe külaseltsist. Teine oli Tallinna ametikooli männikäbisiirup ja kolmanda koha saavutas Kuhjavere külaseltsi piprakurk.

Grusiinide kõrval tekitasid Olustveres furoori teisedki väliskülalised. Soomest ja Inglismaalt olid esindatud kõrgkoolid, Lätist, Poolast ja Saksamaalt kutsekoolid.

Grusiinlased olid peale suurepärase pähklimoosi kaasa võtnud muudki head-paremat, paraku ei pääsenud nad sellega tollist läbi. Inglastel läks Olustvere kooli välissuhete koordinaatori Aino Saavaste sõnutsi veel kehvemini: nende suur tünn moosi, mida oli kavas messil purkidesse villida, jäi kodumaal lennujaama turvakontrolli.

Küll aga oli esindusliku valikuga väljas Poola mesinduskool. Letil olid magusad moosid, mille juurde pakkusid võõrustajad suurt moonisaia. Mesilasvaha ja mitut sorti mee seas oli ka haruldane lehemesi.

Lublini lähedal tegutsev Poola ainus mesinduskool on Aino Saavaste jutu järgi võimas suurte laboritega õppeasutus, kus on õpilasi ka Ukrainast ja Valgevenest.  «Nii kõrgel tasemel mesindusõpe on väga kallis, aga Ukraina ja Valgevenega kahasse võivad nad endale sellist luksust lubada. Meil on nendelt väga palju õppida.»

Nagu ütles leti taga seisnud õpetaja Andrzej Bulik, on nende eesmärk jagada õpetust, kuidas toota ökoloogiliselt puhast mett. «Poolakad on mujal Euroopas, näiteks Saksamaal, viimastel aastatel agaralt selgitanud, et igasugune kollane plöga, mida mee pähe pakutakse, seda ei ole,» lisas Aino Saavaste.

Harjumaalt Jürist saabunud jaapanlane Masahiko Shimmo jäi messiga väga rahule. Talle meeldisid nii rikkalik hoidiste valik kui üritusel valitsenud mõnus melu. Kümme aastat tagasi tõusva päikese maalt Eestisse kolinud ja siin pere loonud Shimmo töötab Tallinnas keemikuna. «Moose ja muid hoidiseid tehakse Jaapaniski üsna palju. Minu ema katsetab samuti moosidega, teeb seda näiteks mustikatest ja viinamarjadest,» kõneles ta ning tema abikaasa Ruth Shimmo lisas naerdes: «Mina ise lepin hommikul pudru juures võiga, aga Masahiko tahab alati moosi.»

ARVAMUS

TIINA RANDARU,
korraldaja

Mess on iga aastaga lumepallina kasvanud. Tänavu kippus telk juba kitsaks jääma. Teisalt ei soovi me üritust ka liigselt hajutada. Mõnus sumin ja melu käivad asja juurde. Ehk mahume samasse paika veel mõneks aastaks.

Tagasi üles