Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/09/29/3389417t1he0db.jpg)
MINU VANAEMA, kes elas ligi saja-aastaseks, tavatses oma eluõhtul rõhutada, et kui inimeste eluviis läheb liiga lodevaks, tuleb varem või hiljem suur sõda. Toona panid tema sõnad mind kergelt muigama: eks vanainimesel ole ikka aeg-ajalt toredaid mõtteid. Aga tegelikult oli tema mõistus oma elu viimase päevani selge. Ta oli üle elanud kaks maailmasõda ja kui olen tema öeldule tagantjärele mõelnud, olen jõudnud veendumusele, et ta toetus pika aja jooksul saadud kogemustele. Ta ei moraliseerinud niisama tühja.
Meie esivanemate elutarkus, sealhulgas arusaam omasooliste intiimsuhetest, on läbi aastasadade püsinud enam-vähem ühesugune. Seda teades tekib praegu paratamatult küsimus: mis annab meile tänapäeval aluse seda ümber hinnata? Kust on tulnud mõte, et meie eelkäijad, kes olid ellujäämises ja soo jätkamises väga tublid, tegid vea, kui ei õigustanud samasooliste intiimset läbikäimist?