Austagem eelkäijate elutarkust

Tõnu Juul Foto: Elmo Riig / Sakala

MINU VANAEMA, kes elas ligi saja-aastaseks, tavatses oma eluõhtul rõhutada, et kui inimeste eluviis läheb liiga lodevaks, tuleb varem või hiljem suur sõda. Toona panid tema sõnad mind kergelt muigama: eks vanainimesel ole ikka aeg-ajalt toredaid mõtteid. Aga tegelikult oli tema mõistus oma elu viimase päevani selge. Ta oli üle elanud kaks maailmasõda ja kui olen tema öeldule tagantjärele mõelnud, olen jõudnud veendumusele, et ta toetus pika aja jooksul saadud kogemustele. Ta ei moraliseerinud niisama tühja.

Meie esivanemate elutarkus, sealhulgas arusaam omasooliste intiimsuhetest, on läbi aastasadade püsinud enam-vähem ühesugune. Seda teades tekib praegu paratamatult küsimus: mis annab meile tänapäeval aluse seda ümber hinnata? Kust on tulnud mõte, et meie eelkäijad, kes olid ellujäämises ja soo jätkamises väga tublid, tegid vea, kui ei õigustanud samasooliste intiimset läbikäimist?

Meid on loodud meesteks ja naisteks. Selleks, et end siin ilmas hästi tunda ja meile määratud rolli täita, peame leidma vastassugupoole esindajate hulgast elukaaslase. Loodusseadused ümbritsevad meid igal sammul alates taimeriigist ja lõpetades inimsuhetega. Ka eeltoodud küsimused põhinevad elementaarsel loodusseadusel, mis tagab järeltulijate sünni ja inimsoo edasikestmise. Vaadates eri aegadel sõnastatud elu definitsioone, jääb silma, et kõigis neis on kesksel kohal püüe elu edasi kanda. Mina nimetan seda arstina elu normiks. Paraku pole samasoolistes suhetes loomulik järglaste saamine võimalik.