Vahetusõpilane kohtus kodutöö ja tasuta lõunaga

Austraaliast Viljandi Kesklinna kooli vahetusõpilaseks tulnud Robin Vinkmann ütleb, et algus pole olnud kerge ja ta peab pingutama, et uue süsteemiga kohaneda. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi Kesklinna kooli tuli pooleks aastaks vahetusõpilaseks Austraalias elav Robin Vinkmann, kelle soontes, nagu selgus, voolab eestlase veri.

Veelgi enam: kuigi kooli läks ta suures saareriigis, käis ta lasteaias Pärnus. Ta on selgete sihtidega julge ja reibas noorsand.

Robini ema Maire Vinkmann on koolis käinud Viljandis. Ta rääkis, et poeg oli küll oodanud Eestisse tulekut, ent polnud päris hästi adunud, mis teda ees ootab. «Algul on uue süsteemiga harjumine: ained on teistsugused ja antakse rohkesti kodutööd.» Maailma kuklapoolele jäävas riigis saavat õppurid koduseid ülesandeid harva.

Robin tunnistas, et kuigi nende kodus räägitakse eesti keelt, on emakeeles õppida raske. «Täna oli kaks kontrolltööd. Õppisin ikka, aga näe, ei jää meelde. Viimased paar päeva olen siiski saanud viisi,» kõneles ta. «Austraalias on palju kergem: istud ja ootad päeva lõppu. Siin peab tööd tegema ja kodus ka veel õppima.»

Ridamisi erinevusi

Üks põhjus, miks Robin Vinkmann Eestisse vahetusõpilaseks tuli, on see, et tema vanemad hindavad kõrgelt Eesti haridussüsteemi. Ema oli veendunud, et auk õpingutes ei kujune suureks. Sellal kui poiss käib Viljandis kaheksandas klassis, jääb tal Austraalias üheksanda klassi lõpust natuke tegemata. Kool saareriigi  suuruselt viiendas linnas Gold Coastis arvestab siin saadud kogemust ning jaanuari lõpul, kui Austraalias lõpeb pikk suvevaheaeg, alustab ta kooliteed kümnendas klassis. Muide, selles riigis minnakse juba viieselt eelkooli.

Kahe riigi haridussüsteemide vaheline lõhe on peaaegu sama suur kui nende riikide vahemaa. «Kaheksandas klassis õpitakse nii mõndagi sellist, mida siin selles vanuses veel ei õpita, ja vastupidi,» rääkis Robin Vinkmann.

Noormehe sõnul on Austraalia koolides rohkem katseid ja siin rohkem teooriat. «Science’i (loodusteadus – toimetus) tundides teeme peaaegu iga tund mingit katset. Siin kirjutame valemeid mitmest raamatust ja kahe nädala peale oleme teinud ühe katse,» valgustas ta.

Kahe riigi koolikultuuri suuremate erinevuste seas nimetas Robin Vinkmann ka siinseid tasuta lõunaid ja sealset kohustuslikku koolivormi. «Lugupidamine õpetajate vastu on Eestis suurem,» jätkas ta. «Kui ma esimest korda tunnis olin, siis istusin ja imestasin, miks kõik ühtäkki püsti tõusid. Õpetaja tuli klassi ja vaatas mulle otsa, aga ei öelnud midagi. Sõber viimaks sosistas, et ma peaksin püsti tõusma.»

Valikained ja vabadus

Kängurumaa haridustemplites on õpilastel vähem tunde kui siin, aga need kestavad kauem. Kui siin on päevas kuus või seitse 45-minutilist tundi, siis seal neli 70-minutilist. Robin Vinkmann tunnistas, et Austraalia süsteem meeldib talle rohkem. «Seal saab tunni jooksul töö tehtud. Aga kui on lühikesed tunnid, jõuab ainult raamatu lahti teha ja juba ongi aeg läbi,» rääkis ning lisas, et sellegipoolest lähevad seal koolipäevad kiiremini.

Pindalalt maailma kuuenda riigi koolides on mõned kohustuslikud ained ja hulk valik­aineid. Varakult tulevad sisse kutseõppe elemendid ning pole ime, kui valikainetena saab võtta kokandust, tantsimist või surfamist.

15-aastaselt võivad lapsed, kel töökoht olemas ja kes suudavad end ära elatada, koolist lahkuda. Robin Vinkmanni tutvusringkonnas on nii mõnigi seda võimalust kasutanud.

Robin Vinkmann on kaalunud tulevikus Eestisse elama tulekut, kuid kindlasti tahab ta enne ülikooli lõpetada. «Olen mõelnud, et Eestis on küll vähe soodsaid võimalusi karjääriredelil tõusta ja head palka saada, aga see maa on ilus ja siin on palju ajalugu, mida Austraalias pole. Õhk on teine. Tänavad on küll vanad, aga ilusad.»