Juhtkiri: Väärib valvsust

Foto on illustratiivne. Foto: Rait Killar

Viimasel ajal on Viljandi vanalinnas toimunud nii mitu põlengut, et see on inimesed ärevaks muutnud.

Ehkki pole mingit kinnitust kahtlustusele, et nende taga on sarisüütaja, annavad järjestikku aset leidnud õnnetused aimu, et vähemalt mõnel puhul on tegu pahatahtlikkusega. Milleks muuks saab pidada tulega süüdimatult ringi käijate hoolimatust kaaskodanike suhtes, kes elavad leitsakust purukuivaks muutunud vanades puitmajades?

Kindlasti pole põhjust paanikaks ega spekulatsioonideks. Issanda loomaaed on kirju ja liiga suur lärm võib mõnda seal leiduvat isendit pigem rumalusi tegema innustada. Kindlasti tasub aga kõigi oma kodukoha ümbruses liikujate suhtes tähelepanelik olla. Naabrivalve põhimõttel tervel piirkonnal silma peal hoidmine tuleb igati kasuks, nii nagu ka korralikult valgustatud tänavad.

Rahvalik kõnekäänd «Sauna panin, küla läks!» pole kasutatav üksnes ülekantud mõttes. 1939. aasta mais põles enam kui kolmandiku ulatuses maha Petseri, toona Eesti üks maalilisemaid väikelinnu. Õudustäratavatel fotodel on jäädvustatud suurpõleng, milles paari tunniga hävis 212 hoonet.

Tuli sai alguse ühe joobnud noormehe väidetavalt peretüli käigus tekkinud kättemaksuplaanist.

Muidugi on vandenõudele altid inimesed näinud selles sõjaeelses kurvas sündmuses poliitilist provokatsiooni, ent polegi tähtis, kas vaid väikse kuuri süüdanud napsivend oli kellegi käepikendus või tegutses iseseisvalt. Kõige olulisem on loo juures see, et kes iganes teo taga ka oli, ei arvestanud ta sellega, et põleng sedavõrd kontrolli alt välja võib minna.

Seesugustel juhtudel ei pääse teinekord tulelõksu jäämisest ka see, kes kergekäeliselt tikkudega mänginud on. Olgu mainitud, et Petseri süütaja saadi tulekahjuga kaasnenud kaose kiuste siiski kätte ning ta läks vanglakaristust kandma. Rahva hulgas võeti aga käibele pilges kõnekäänd «Käsi õnnelik kui Petseri süütajal».

Vaevalt et mõru nali leevendas kloostrilinlaste kaotusvalu, sest see linn ei tõusnud tuhast endises ilus enam kunagi. Viljandil on võrratu vanalinn, armsad nostalgiat tekitavad majad ja kitsad tänavad.
Osakem seda hinnata, enne kui hilja.