Kas Viljandi muuseum võiks olla maailma parim?

Marju Reismaa Foto: Kultuuriministeerium

LAUPÄEVASES SAKALAS ilmus lõbus lugu Viljandi muuseumi «kõige olulisemast museaalist» ehk põdratopisest. Lisaks on muuseumi direktor Jaak Pihlak ajalehes süüdistanud kultuuriministeeriumi kantslerit kiusuajamises. Kahjuks on selle kõrval tähelepanuta jäänud kaks peamist teemat. Esiteks see, et riigiasutuse juht ei täida seadusi ja peab seda normaalseks. (Väljavõte 13. septembri Sakalas ilmunud uudisest: «Jaak Pihlak kommenteeris, et puuduste hulgas polnud midagi sellist, mida võiks tõsiselt võtta.») Teiseks küsimus Viljandi muuseumi tulevikust sihtasutusena.

Kindlasti ei ole kultuuriministeerium öelnud, et Viljandi muuseumis on kõik halvasti. Selles asutuses töötavad suure missioonitundega ja kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid, mida väljendas ka kantsler Paavo Nõgene hiljutisel kohtumisel. Küll aga on meie sõnum, et riigiasutuse juht ei tohiks suhtuda nii kergekäeliselt Eesti seadustesse ning tuleks rohkem pingutada, jõudmaks eri sihtgruppideni ja kõnetamaks kohalikku kogukonda. Praegune pühendunud, kuid samas mugav keskendumine ainult ühele sihtrühmale – koduloouurijad, üliõpilased ja teised lugemissaali külastajad – ei ole avaliku raha eest ülal peetava muuseumi puhul aktsepteeritav.

MUUSEUMITÖÖ ON midagi muud kui arhiivipidamine. Need asutused ei kanna ilmaasjata eri nimetust. Sellega haakub ka tõsiasi, et jaanuarist märtsini on Viljandi muuseumi püsiekspositsioon avatud vaid etteteatamise korral. See ei toeta sugugi külastajasõbraliku mäluasutuse kuvandit.