/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2016/02/19/5064395t1h474e.jpg)
/nginx/o/2014/09/19/3362799t1h1bc6.jpg)
Hõikan vene keeles üle riigipiiri tere. Venemaa ametnik tervitab kümmekond meetrit eemal viisakalt vastu. Oleme kohas, kus kaks nädalat tagasi Eesti kaitsepolitseinik kinni võeti.
Teekond piirikolmnurgast rahvusvahelisse kuriteopaika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On kolmapäeva pärastlõuna, kell saab siinpool piiritulpa neli ja sealpool viis. Oleme koos fotograafiga seda piirilõiku otsides omajagu ekselnud, aga tänu sellele saabume kohale just siis, kui teisel pool ilmuvad välja Vene riigi esindajad. Esmalt on neid pigem kuulda ja alles siis näha, sest Vene piirilt algab mets. Eesti poolel on paik üsna avar.
Märkame nelja-viit meest, aga tundub, et neid on rohkemgi. Kes nad täpselt on, me ei tea. Ilmselt piirivalve ja asja uuriva struktuuri esindajad. Lisaks sebib sealpoolgi ringi üks piltnik.
Pärast tervitamist tutvustan, et oleme Eesti ajakirjanikud, ja küsin, kas võime nendega rääkida. Sellele vastust ei järgne, aga kuulen, kuidas üks neist tähendab: «Pildistavad.» Ju märkas ta Sakala fotograafi, kelle toru on idanaabri poole pööratud.
Teen korra siiski veel piiriülest juttu ja pärin kahe nädala tagusele intsidendile vihjates, kas see siis ongi seesama koht. Saan lühikese jaatava vastuse. Rohkem ei tihka ma venelasi eksitada – nad ei paista sellisest vestlusest kuigi huvitatud olevat.
Veedame kahe nädala taguse kriisikolde juures paarkümmend minutit. Uurime ümbrust ning vaatame, kuidas venelased oma poolel sündmuskohta mõõdavad ja märkmeid teevad. Eesti riiki kostab nende juttu summutatult. Sekka kõlab mõni fraas arusaadavalt: «Veel on midagi», «Et näha oleks», «Stopp!», «Korras, normaalne. Mine nüüd ära», «Sõidame ära».
Venemaa kodanikud jäävad siiski veel oma piiri äärde toimetama ja ära sõidame hoopis meie. Mis seal enam passida. Hiljem turgatab küll pähe, et oleksin võinud otsesõnu küsida, kus täpselt Eesti kaitsepolitseinik kinni võeti. Huvitav, mida nad oleksid kostnud.
Kolme riigi ristmik
Piirkond, kus Eesti kaitsepolitseinik Eestist Venemaale rööviti – nagu väidavad Eesti võimud – või kus ta juba Venemaal olles kinni võeti – nagu väidavad Vene võimud –, pole meile piiriäärse käigu eesmärk omaette. Küll aga tekkis sellest juhtumist ajendatud mõte minna Eesti ja Vene piiri lähedale ning kogeda, kui selgelt on piiriala tähistatud ja kuivõrd varitseb oht kogemata üle idapiiri eksida.
Eelnevalt uurin politsei- ja piirivalveametist piirireeglite kohta. Asi näib olevat selge. Hiljem kohapeal pean siiski telefonitsi uuesti üle küsima, mida üks või teine märk tähendab.
Tutvumist piiriga alustame Eesti kagunurgast, kus saavad kokku Eesti, Läti ja Venemaa. See on omapärane paik Võrumaal: läbi Parmu küla ja samanimelise looduskaitseala viiv kitsas autotee kulgeb kilomeetreid Vene piiri kõrval. Kohati jääks naaberriigini vaid mõni samm astumist.
Viimane ots, kilomeeter-poolteist, kulgeb maastikurajal, mille on ilmselt piirivalve oma džiibiga ajapikku sisse tallanud. Peatume kohas, kus rada keerab ringiga tagasi. Fotograafi nutifon on levist väljas, minu vana klassikaline mobiiltelefon võtab aga vastu sõnumi: «Tere tulemast Lätti!»
Oleme siiski veel Eestis, Viljandi piirist alates maha sõitnud 179 kilomeetrit.
/nginx/o/2024/08/15/16290846t1h3be0.jpg)
Läbi võsastunud metsatuka läheb edasi väike jalgrada. Selle ääres on kuuseriisikaid ja muid seeni. Tüli teevad põdrakärbsed.
Raske hinnata, mitu minutit me astunud oleme, aga ühtäkki oleme Eesti ja Läti piiril. Kahel väikeriigil on ühised piiripostid kahe nimetahvliga.
Aastaid tagasi olnuks sealt edasi minek piiririkkumine, nüüd enam mitte. Nõnda lähengi välismaale. Kalpsan läbi madala Pedetsi, Läti keeles Pededze jõe ja ronin kaldast üles. Edasi pole mõtet astuda – ainult üks võsa ja tihnik. Muide, see Eestist algav ja Lätis lõppev jõgi kulgeb kilomeetreid ka Eesti ja Venemaa piiril.
Tulen tagasi kodumaale ja kõnnime pisut mööda Eesti-Läti piiri. Ühtäkki märkame üle jõe Venemaa piiriposti. See ongi koht, kus kolm riiki kokku saavad. Piirivalvureid üheski riigis näha pole. Igaks juhuks ma kolmnurgale päris lähedale ei trügi.
Kui hakkame tagasi astuma, kuulen autoukse sulgemise heli. Õige varsti kohtume kahe Eesti piirivalvuriga. Nad küsivad sõbralikult, kes me oleme ja mida siin teeme. Räägime kõik ausalt ära. Nendime, et kordonisse me oma käigust teada ei andnud. Piirivalve ütleb, et seda võiks ikkagi teha, aga kedagi muidugi sundida ei saa.
/nginx/o/2024/08/15/16290848t1h087c.jpg)
Mina märgin, et läks vaid 45 minutit sellest, kui oma auto seisma jätsime, ja juba võttis piirivalve meid kinni. Naispiirivalvur naeratab ja lausub, et ega meid ole kinni võetud. Meespiirivalvur lisab, et näete, kontroll toimib.
Nende jutust selgub, et meie tulek jäi piirivalve kaamerate vaatevälja. Meie muidugi ühtki neist ei märganud. Piirivalvurid küsivad isikut tõendavaid dokumente ja kontrollivad neid oma autos, kus ootab kolmas selle ameti esindaja. Pärimisele, mis saaks, kui mul ühtki dokumenti kaasas poleks, vastab piirivalvur, et siis tuleks püüda muul moel isikut tuvastada. Kuidas täpselt, ta ei ütle.
Oma nime ega näoga piirivalvurid lehes esineda ei soovi. Meie isikud kontrollitud, nad lahkuvad. Hakkame ka ise tuldud teed tagasi sõitma. Mõne kilomeetri kaugusel teeme põgusa peatuse, et ajada törts metsajuttu kohaliku inimesega.
/nginx/o/2024/08/15/16290854t1h9bc2.jpg)
Misso vallas Kiviora külas elav Arti Zirk on perega piiri äärde seenele tulnud. Ta ütleb, et siitnurga rahvas tavatsebki selles kandis seenel käia. Mõni piirivalvur on talle juba nägupidi tuttav, aga kui tuleb uus, peab talle dokumenti näitama ja laskma tal isikut tuvastada.
«Mina enne seenele minekut sellest plaanist kordonisse teada ei anna,» tähendab Zirk. «Ega jõua ju kõike ette kanda.»
Sildid, lindid, saabas, nina
Edasi võtame suuna Eesti kaitsepolitseiniku ja Vene võimuesindajate kohtumispaiga poole. See asub Vastseliinast edasi Miikse küla lähedal. Fotograafi nina haistab õiget teed, aga mina olen ühest leheloost saanud vildakat infot ja nõnda liigume minu ärgitusel õigest kohast algul vasakule ja siis paremale. Teisalt on see hea, nägemaks, kuidas on piir ja selle lähedane ala tähistatud.
Algul sammume mööda selget piiriäärset rada, siis müttame metsas, kus olukord tundub segasem. Siin-seal puude külge seotud kollased lindid viitavad piirilähedasele alale. Mitu korda jätame need kogemata selja taha ehk satume Venemaale lähemale.
Et metsas tavaliselt kaugele ei näe, ei saa ka eemalt aru, kus võiks olla päris piir. Parem siis mitte riskida ega risuses metsas edasi ragistada.
Ühes kohas keset metsa süvendab segadust üksik märk puu küljes: «Seis. Eesti piir». Alles olid siin vaid lindid! Pealegi, Vene piiriposti ei paista kuskil. Fotograafi nutifoni jahimeherakenduse ja GPS-i andmeil jääb piirini mõnes kohas poolsada, siis jälle paarsada meetrit. Muide, hiljem näeme pikemaid kollaseid linte üle piiri Venemaa poolel.
Hetkeks tardume, sest otse meie poole näib murdvat põder. Jahimehest piltnik huikab teda peibutavalt, aga rohkem me loomast ei kuule. Hiljem peatume, sest minuti jooksul kostab tumedaid pauke. Nagu kahurist lastaks, võrdleb piltnik.
Helistan veel kord politsei- ja piirivalveametisse ning palun täpsustada piirimärkide olemust. Ühtlasi saan kinnitust fotograafi heale mälule: kaitsepolitseinik võeti kinni Venemaa piiriposti number 121 lähedal.
Lõpuks, pärast õige koha leidmist – sinna viib porine autotee – ja põgusat vestlust Vene võimude esindajaga, võtame suuna Põlvamaale. Teel põikame mööda Luhamaa ja Koidula piiripunktist.
Põlvamaal sõidame kaheksa korda läbi Venemaa, loomulikult täiesti seaduslikult. Nimelt lõikab Venemaa seal Eesti tee kahes kohas läbi: Saatse saapa sees kulgeb Venemaa 947 ja Lutepää ninas kuni 27 meetri pikkuselt. Läbi pääseb ilma viisata, aga tohib ainult sõita, kas või jalgrattaga. Jalgsiminek on keelatud.
Läbime Venemaale jäävat saabast viis ja nina kolm korda. Nina juures märkame autoaknast viivuks kaht piirivalvurit koeraga. Hilisem järelepärimine selgitab, et nemad olid omad.
Meie piiriäärne retk on läbi. Lutepää nina järel oleme Viljandi piirist peale maha sõitnud 295 kilomeetrit.
/nginx/o/2024/08/15/16290865t1hdefa.jpg)
Piirini minekul tuleb olla väga tähelepanelik
Politsei- ja piirivalveameti piiriturvalisuse talituse juht Toivo Liider ütleb, et Eesti ja Venemaa vahel jookseb ajutine kontrolljoon, millele eelnevad Eesti poolelt eri loomuga hoiatusmärgid.
Eesti poolelt võib tavakodanik minna Venemaa suunas kuni piiriribani. See on tavaliselt 10 meetri laiune ala, mis kulgeb piki Vene piiri. Vene piir asub Venemaa piiripostist umbes 2,5 meetrit Eesti suunas.
Seega ei rikuta riigipiiri seadust, kui hoidutakse Vene piiripostist 13 meetri kaugusele. Piiri lähedal peab olema väga tähelepanelik, sest Vene piiripost võib Eesti poolt vaadates jääda põõsa või puu varju.
Sõltuvalt maastikust võib piiriala olla ka kümnest meetrist kitsam ja siis ei tohi minna kaugemale postist, millel on kollane tahvel kirjaga «Seis. Eesti piir». Vahel asub selline tahvel aga piirialast kaugemal.
Kõige kaugemal piirialatähistest Eesti pool on üles seatud punaste äärtega kollased infotahvlid, mis teatavad piirirežiimi alast. Ära on toodud ka infotelefoninumbrid. Need tahvlid on üldjuhul tee ääres ning võivad olla piirist nii mõnesaja kui paarikümne meetri kaugusel.
Metsas, tihnikus ja võpsikus annavad piirilähedasest alast teada näiteks puude külge seotud kollased lindid või puudele märgitud erksavärvilised ristid. Need on piirist umbes sama kaugel kui tähelepanutahvlid.
Seda, kes juhtub piiriala rikkuma, ähvardab riigipiiri seaduse alusel kuni 800-eurone trahv. (Sakala)
/nginx/o/2024/08/15/16290868t1hdb46.jpg)
/nginx/o/2024/08/15/16290870t1h0cea.jpg)