Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2014/09/19/3362139t1hdb5e.jpg)
«Ma leian, et põdratopis pole kõige olulisem asi, mida mulgi kultuuriloos näidata,» arvas nädalapäevad tagasi Viljandi muuseumis käinud kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene. «Maakonnamuuseumides pole muud kui põder ja potikillud,» lausus mõni hea aasta tagasi resigneerunult üks eelmisi kultuuriministeeriumi kantslereid.
Huvitaval kombel on aga just nimelt see majesteetlike sarvedega põder, kes on Viljandi muuseumis ringi liikujaid mõtlike klaassilmadega seiranud juba aastast 1961, esimest korda sinna sattunutele selgelt meelde jäänud. Iseenda esimesest muuseumiskäigust mäletan teda kindlasti ning sama kinnitas kummalisel kombel enamik mu tuttavaid ja kolleege, kelle seas pisikese mitteametliku küsitluse tegin. Põder, keda vahel isekeskis hellitavalt Brunoks kutsutakse, on laste konkurentsitu lemmik ka praegu.