Staarpõder, keda armastavad lapsed ja vihkavad kantslerid

FOTO: Elmo Riig / Sakala

«Ma leian, et põdra­topis pole kõige olulisem asi, mida mulgi kultuuriloos näidata,» arvas ­nädalapäevad tagasi ­Viljandi ­muuseumis käinud kultuuriministeeriumi kantsler ­Paavo ­Nõgene. «Maakonnamuuseumides pole­ muud kui põder ja potikillud,» lausus mõni hea aasta tagasi resigneerunult üks eelmisi kultuuriministeeriumi kantslereid.

Tellijale

Huvitaval kombel on aga just nimelt see majesteetlike sarvedega põder, kes on Viljandi muuseumis ringi liikujaid mõtlike klaassilmadega seiranud juba aastast 1961, esimest korda sinna sattunutele selgelt meelde jäänud. Iseenda esimesest muuseumiskäigust mäletan teda kindlasti ning sama kinnitas kummalisel kombel enamik mu tuttavaid ja kolleege, kelle seas pisikese mitteametliku küsitluse tegin. Põder, keda vahel isekeskis hellitavalt Brunoks kutsutakse, on laste konkurentsitu lemmik ka praegu.

Ratastega täht

Tagasi üles