Teisipäeval jõudis Eesti inimesteni teade kurvast juhtumist Abja vallas, kus jahimees lasi saaklooma pähe maha teise küti. Ehkki nii registreeritud jahimeeste kui salaküttidega on õnnetusi ette tulnud igal aastal, ei meenu, et Viljandimaal oleks aset leidnud nõnda traagiline sündmus.
Surmaga lõppenud õnnetusest rääkides on raske moraalitsevalt näppu viibutada juhtumiga otse seotud inimeste poole, sest kõnealusel juhul olid ohvriks mõlemad mehed. Võib vaid oletada, mida tunneb ja jääb eluks ajaks endas kandma päästikule vajutanud kütt või mis tunne on hukkunu omastel.
Ehkki tagantjärele tarkus inimelu tagasi ei too, võib hapral ja kurval teemal rääkimine ennetada seesuguseid juhtumeid tulevikus.
«Sakala» ei tauni jahipidamist kui sellist, sest tegu pole kaugeltki metsas verejanuliste ürgtungide väljaelamisega. Seaduslikul jahindusel on meie keskkonna kaitsmises ja selle tasakaalu hoidmises väga oluline roll ning ühe õnnetuse tõttu osatavaid üldistusi tehes oleks me lihtsalt tänamatud.
Tööõnnetusi tuleb ette igal elualal, kuid paraku on jahindus erilises seisus. Kui raamatupidaja vale näpuliigutus kustutab terve eelarverea, on kahju muidugi suur, kuid see pole kaugeltki võrreldav valel hetkel päästikule vajutamise tagajärgedega.
On ammu teada, et seal, kus on kasutusel relvad, pole kolmekordne ettevaatus liiast. Jahinduse algtõde ütleb, et tulistada ei tohi enne, kui sihtmärk on selgelt tuvastatud. Lihtsalt liikuva objekti huupi laskmist ei saa õigustada ei pingeseisundi ega halva nähtavusega. Vastupidisel juhul paneks oma elu kaalule iga marjuline või hämarikus metsa pildistama läinud loodusfotograaf.
Kindlasti ei saa reegliks teha soovitust, et kõik loodusesse minejad peavad ennast ise eredate vestidega nähtavaks tegema, sest nii jääks saamata mõnigi elamus, mis on tulnud vargsest kokkupuutest looma- või linnuriigiga.
Elu väärtustamine käib jahinduse juurde ja avaldub lastud looma austamiseks läbi tehtavates rituaalides. Inimelu hindamine avaldub ka algtõdedest kinnipidamises.