Varjatud makse ei tohi alahinnata

Eugen Veges Foto: Erakogu

KOHT ESINDUSKOJAS väärib vaeva. Arvatavasti just seetõttu ei vaibugi rannailmadest ja riigikogu puhkusest hoolimata avalikud arutelud. Esiteemaks pürib elanike maksustamine.

Üksmeel valitseb vaid selles, et maksude tõstmisega tuleb kiirustada. Eriarvamusi on palju, ka maksukoormuse suuruse küsimuses.

Enamik rahvasaadikuid kummardab madala maksukoormuse müüti, vaatamata tõsiasjale, et Eesti kuulub juba mõnda aega kõrgesti maksustatud rahvaste perre. Maksude tõstmist on põhjendatud vajadusega hoida tasakaalus riigieelarvet ja mängu tuuakse ka Euroopa Liidu direktiivid.

Võimaluste ja soovide edutoov suhe seisneb nende optimumis. Maksustamise tasakaalutelg on aga märkamatult kreeni vajunud. Niisugustes tingimustes on maksureform paratamatu.

ERAKONNAD lähenevad maksustamisele kahest vastandlikust lähtepunktist (kõrge ja madal maksukoormus).

Keskerakond seostab maksureformi astmelise tulumaksuga. See on õiglane, kuid administreerimiskulusid kasvatav lähenemine. Ühtlasi eeldaks see senisest detailsemaid kalkulatsioone, kõikide mõjude arvestamist. Maksukoormuse hindamisel on Keskerakond truuks jäänud madala maksukoormuse müüdile. Ta arvab, et raha tuleks veelgi enam ümber jagada.

Seniste maksukergitamiste initsiaator Reformierakond lubab edasisi maksutõuse vältida. Sääraseid lubadusi jagati ka enne eelmisi valimisi, kuid toimiti ikka teisiti.

Puudub kindlus, et suhtumises on midagi muutunud. Usk taastuks siis, kui võimuerakond julgeks tunnistada, et senine maksupoliitika võimendas kriisi tööturul ning majanduslangus tuli järsemalt ja muutis kodanike sotsiaalsed tagatised veelgi kesisemaks.

SOTSIAALDEMOKRAATLIKU erakonna arvamusliider Eiki Nestor on veendunud, et maksukoormus on ühiskonnas madal ja seda võiks tõsta. Sven Mikser on parteikaaslasest vaoshoitum: tema soovitab teha algust maksudebattidega, leida ühine nimetaja.

Eksistentsikriisis vaevlevad Rahvaliit ja Eestimaa Rohelised pole avalikult oma seisukohta deklareerinud. Nendel ei kuulugi maksustamine põhiprobleemide hulka. Sellise lähenemisega jäävad esinduskoja uksed tõenäoliselt suletuks.

Erakondadest ainsana rõhutab suure maksukoormuse negatiivset mõju edasisele arengule Isamaa ja Res Publica Liit.

MAKSUTEEMALINE arutelu muutuks märksa konstruktiivsemaks, kui lähtepunktis, maksukoormuse suuruses, selgusele jõutaks.

Mina leian, et Eestis on maksukoormus väga suur, üks suuremaid Euroopa Liidus.

Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna täielikku ülevaadet kodanike jõukusest, nii ei anna ka riigi ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest. Arvestada tuleb kõiki makse, ka neid, mis liigituvad varjatud ja mõtteliste maksude alla.

MAKSUDENA tuleb käsitada administreerimiskuludest kõrgemaid riigilõive. Sellisest mak­sustamisest on saanud ühiskonnas pigem tava kui haruldus. Maksudena tuleb tõlgendada ravikindlustusteenuse kättesaamatuse tõttu tehtud kulutusi ning teiste riikide omast kõrgemat omaosalust ravimite soetamisel.

Töötuskindlustuski on maks ning haiguspäevade kompenseerimiseks tehtavad lisakulud võrdsustuvad maksustamisega.

Varjatud maksustamiseks saab pidada nii-öelda tasuta hariduse puhul lastevanemate tehtavaid kulutusi. Võtame näiteks töövihikute soetamiseks tarvilikud summad. Sellest, et lastevanemad doteerivad koole, on palju räägitud. Harvad pole juhtumid, et remontides kooliruume panustatakse muudesse koolikorraldust puudutavatesse tegevustesse.
Trahve ei rakendata sageli niivõrd väärtushinnangute kujundamiseks, kuivõrd riigikassa täitmiseks.

Riigi ja omavalitsuste omanduses olevate monopolide kogutav dividenditulu võib samuti tinglikult maksustamiseks nimetada.

MAKSUKOORMUSE hindamisel on oluline, et arvestaksime ka neid makse, mis riigi- ja omavalitsuste eelarvetes maksuna ei kajastatu. Muidu jäämegi madala maksukoormuse müüdi varjus kahjulikke otsuseid langetama.

Tegemata kulu võrdsustatakse tuluga, saamata jäänud tulu aga kuluga. Seda tuleks samuti arvestada. Aeg oleks teadvustada, et riigitulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Aruteludel ei tohiks unustada, et Eesti riik ei olegi nii õhuke, kui me arvame. Ministeeriumide, ametkondade, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks meist suuremate riikidegagi.

Edukate debattide eeldus on praegusele olukorrale adekvaatse hinnangu andmine ja ühise lähtepunkti leidmine.