Linnas ei olda eelöeldus siiski veel samavõrd kindlad. Nii näiteks andis eelmisel neljapäeval korraldatud Viljandi linna- ja vallavolikogu ühine nõupidamine tulemuseks vaid lakoonilise otsuse, mille kohaselt teevad naabrid edaspidi tööstusalade arendamisel koostööd heas usus ja teineteist toetades. Kas sellest võiks kunagi kooruda mõni konkreetne ühine algatus, on esialgu lahtine, et mitte öelda kahtlane.
Viljandi linnavolikogu eelarve- ja arengukomisjoni esimees, ettevõtja Jaak Sulg tõstis teemat kommenteerides esile tarviduse enne koostööprojektide kallale asumist analüüsida Viljandi ja selle ümbruse ettevõtete olukorda ning hinnata nende tegelikke vajadusi.
«Ma ei vaidlusta, et mingid reservpinnad peavad olema puhuks, kui keegi peaks otsustama siia teha atraktiivse tootmise, mis toob tööjõudu juurde. Aga see, kui omavalitsused arendustega üle pakuvad, mõjub hoopis negatiivselt. Näiteks on oht kunstlikult tööjõu defitsiit tekitada. Esialgu see ehk aitab veidi palkasid kasvatada, kuid pikemas perspektiivis võib kõigile valusalt kätte maksta,» arutleb Sulg.
Muu hulgas tuletab ta meelde, et Viljandi linna territooriumil, näiteks Männimäe servas, on endiselt ohtralt eraomandis võsastunud maad, mida saab vajaduse korral uute tootmishoonete jaoks kasutada. Kui aga omavalitsused rajavad maksumaksja raha eest mujale pooleldi väljaehitatud tööstusparke, solgib see turgu ning eramaad jäävad ikka kasutuseta.
JAAK SULG,
ettevõtja ja Viljandi linnavolikogu liige
Minu meelest tuleks omavalitsustel enne tegutsema tormamist olukorda teraselt inspekteerida. Vaja on suuremat selgust, mille tarvis peaks raha küsima. Olgem ausad: kõik eurorahaga tehtavad arendused mõjuvad sealsamas kõrval iseseisvalt hakkama saama harjunud ettevõtetele pärssivalt. Hiljuti Paides arvamusfestivalil ütles üks firmajuht otse, et tema meelest on ettevõtluse arendamise sihtasutus saatanast. Teatud määral ma jagan seda mõtet.