/nginx/o/2022/04/19/14493293t1h0a35.jpg)
/nginx/o/2014/09/02/3317563t1hb501.jpg)
Karksi küla viljakuivatis süttis reede õhtul raps, ent päästjate saabumise ajaks olid töötajad punkri tühjaks laadinud ja pritsimeestel jäi kustutada vaid tulepesa selle põhjas.
Niiske koristusaeg paneb kuivatid löögi alla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karksi-Nuia vabatahtliku päästekomando pritsimees Reikko Virit ütles, et möödunudnädalane kuivatipõleng võis nende komandole olla küll aasta esimene, kuid üldiselt sellega nalja ei ole.
«Seal on plekk ümber ja ligi ei pääse. Oleks ta korralikult põlema läinud, oleksime võib-olla ööpäev läbi kustutanud,» nentis ta ja lisas, et kohapeal tööd teinud mehed said põhimõtteliselt siiski oma jõududega hakkama.
Päästjad olid stardivalmis
Kõigepealt saabusid päästjad Karksi-Nuiast ning juhatasid teed Abja-Paluoja päästekomandole. Viljandi pritsimehed võisid pärast kohalejõudmist põhimõtteliselt tagasi sõita.
«Nuia mehed jäid veel olukorda jälgima, hoidsid voolikud väljas ja olid stardivalmis,» tähendas Virit.
Lõuna päästekeskuse menetlusbüroo juhataja Mati Käo lisas, et tänavu pole Viljandimaal rohkem kuivateid süttinud kui see üks Karksis, kus põles umbes pool kanti vilja. Mullu oli kuivatipõlenguid samuti üks, kuid 2009. aastast on neid Viljandimaal olnud seitse, millest viis tekitanud kütteseadmed. «Kuivatite põhiline süttimise põhjus ongi kütteseadmete rike või ülekuumenemine,» sõnas Käo.
Ohtlik aeg
Tarvastu vallas tegutseva osaühingu Karpo juhataja ja pikaajaline põllumees Kalev Nurk tähendas, et praegu on kuivatitele ohtlik aeg, sest koristatav vili on märg. «Et vili kiiremini läbi kuivaks, pannakse kuivati piiri peal tööle,» selgitas ta ning tõdes, et oht on ka temal suisa käegakatsutav. Kuivati huugab 24 tundi ööpäevas, aga ikka kogu saaki ära kuivatada ei jõua. «Isegi seda, mis enne vihmaperioodi oli varutud, ei ole jõudnud lõpuni ära kuivatada,» ütles ta.
Unistatud on küll teise kuivati soetamisest, kuid praegu lahendab olukorra Karpo kunagine kartulihoidla. Kartuleid enam ei kasvatata ja kolm ventileeritava pinnaga löövi mahutavad kenasti ligi 1800 tonni vilja.
«Muidu oleksime puhta jännis oma ühe kuivatiga,» tõdes Nurk. Kogenud põllumehena tema automaatkuivateid õigupoolest ei usaldagi. «On ilus küll, aga kui elevaator miskipärast kinni jääb, tekib hõõrdumine ja siis ongi tuli väljas,» põhjendas ta.
Kalev Nurk märkis, et on oma praktikas neli kuivatipõlengut üle elanud.
«Kaks neist olid Vene ajal joodikute pärast. See oli lohakus. Nad võtsid seal viina ja jäid magama,« rääkis ta, kuid möönis, et vilja sees võivad tekkida ummistused – kohad, kust tuul läbi ei käi. Seepärast pole ka 24-tunnise valvega kuivati tulekindel.
Isegi kui kuivati on hästi kindlustatud, on põlengust tekkinud kaudne kahju Nurga sõnul peaaegu korvamatu. Ta nentis, et kindlustus võib küll kuivati kinni maksta, aga mitte seda, et vilja kvaliteet halveneb ja aega läheb kaotsi. «Vili jääb põllule ja iga koristuspäev, kui sa kuivatada ei saa, on kahju ja need kahjud võivad olla kohati isegi suuremad, kui kuivati väärt on,» rääkis Nurk.