Elektriline ratastool aitab suve nautida

Riho Aonurm armastab oma elektrilise abimehega ümbruskonna maalilistes paikades seigelda. Foto: Peeter Kümmel

27-aastane Viljandi noormees Riho Aonurm murdis üheksa aastat tagasi vettehüppel kaela ja jäi halvatuks. Nüüd leiab noormees, et see oli tema saatus, ning naudib kehvast füüsilisest seisukorrast hoolimata täiel rinnal suvesoojust.

Tänavusel soojal suvel on Eestis samal kombel kaela murdnud üsna mitu noort meest. «Noored tahavad ikka oma jõudu ja uljust demonstreerida,» tõdeb Riho Aonurm. «Enne vette hüppamist tasub mitu korda järele mõelda ja riske õigesti hinnata.»

Tema koduks on veebruarikuust Lõhavere hooldekeskus. Aonurm vajab ööpäevaringset hooldust, regulaarset pööramist, pesemist ja söötmist ning jälgimist, et nahale ei tekiks löövet. Mitmesuguste hädade tõttu läheb tal tihti tarvis arstiabi. Sellest hoolimata on ta teenindava personali lemmik. Naeratav noormees on selle maja noorim liige, päikesekiir.

Mobiiltelefonil opereerib suu ja ninaga

Talvisel ajal, kui noormees sai välja harva, kimbutasid teda sageli külmetushaigused, ent sooja ilmaga seda muret pole, sest palju õues olles immuunsüsteem tugevneb.

Nüüd laseb Riho Aonurm hooldajatel vinnata ennast enne keskpäeva elektrilisse ratastooli, uhkesse ja mugavasse sõiduriista. Kuna tema keha on spastiline, tuleb ta rihmaga tooli külge kinnitada, et seal oleks mugav. Kaela laseb Riho paelaga panna mobiiltelefoni, millel opereerib suu ja ninaga. Nii on ta hädaolukordades kaitstud ja soovi korral saab ka muusikat kuulata.

Vasak käsi Aonurmel ei toimi, ent parem siiski mõnevõrra liigub. «Panen joystick’i kahe sõrme vahele, nõnda on elektrilist ratastooli taltsutada päris mugav,» kirjeldab ta.

Noormees ütleb, et talle meeldib seigelda. Seda, millise suuna ta oma sõidukil võtab, otsustab Riho Aonurm tavaliselt Suure-Jaani ristis Olerexi automaattankla lähedal oleva kaardi juures.

Marsruuti valides peab ta arvestama sellega, et kaks akut lubavad ilma vahepeal laadimata sõita kõige rohkem 35 kilomeetrit.

«Olen sõitnud Vastemõisa ja Võhmasse, eriti aga meeldib Olustvere mõisas. Seal on väga mõnus ja sõbralik õhkkond. Olen seal näiteks sepikojas seppadega juttu puhunud. Need on väga kihvtid mehed,» räägib noormees.

Lõhavere ümbruses on tema sõnul maaliline loodus ja palju ilusaid järvi ning keskkond on rahulik. Ta kahetseb vaid, et paljudele paikadele ratastooliga ligi ei pääse.

Et pikematel sõitudel ülekuumenemist vältida, puhkab Aonurm vahel varjus ning palub lähedalviibijailt abi, et joogipudelist kosutust saada.

«Inimesed on kõik väga sõbralikud ja lahked ning aitavad alati. Ka müüjad kauplustes on abivalmid,» kiidab ta, lisades, et talle öeldakse tihti tere ja seda teevad isegi talle tundmatud inimesed.

Viie käiguga supertool

Oma elektrilise ratastooli, mis on päris kallis, soetas Riho Aonurm mullu. «See on väga hea tool,» ütleb ta. «Sellel on viis käiku ja kiirust kuni kümme kilomeetrit tunnis. Tellisin variandi, millel saab kangi liigutades asendit muuta: võin lasta ennast pikali, nii et jalad ja iste on üleval.» Ta meenutab muiates, et uue tooli kõigi kasutusvõimaluste tundmaõppimiseks kulus nädal aega.

Toolil on peal tuled ja helkurid ning noormees sõidab sellega paremal pool teed. Enne saatuslikku õnnetust Vana-Võidus autoremondilukksepaks õppinud Aonurm jõudis autojuhiloa ära teha ning tunneb eeskirju hästi. Ta tõdeb, et õnneks käituvad autojuhid viisakalt ja arvestavad ratastooliga.

Käis Tallinnas koolis

Riho Aonurm meenutab, et kui ta oli just ratastooli jäänud, oli välja minna ebamugav, ent ajapikku ta harjus ning nüüd tunneb ennast kõikjal nagu kala vees.

Aonurm õppis mitu aastat Tallinnas Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses arvutiteeninduse erialal, ent sel talvel ta tervis halvenes ja diplom jäi saamata. Kahel aastal koolipraktikana portaali www.lastekas.ee veebilehe administraatorina rakkes olnud noormees usub siiski, et saab tulevikus seesuguse tööga leiba teenida.

Tallinna elu meenutades ütleb ta, et ringi uidata oli seal hästi mõnus. Linn sai ratastoolis risti-põiki läbi sõidetud ja poodideski käidud. «Kui üksi mõnda suurde ostukeskusesse läksin, pöördusin abi saamiseks infoletti, kust anti ostude sooritamiseks saatja kaasa,» räägib ta.

Saatuslik hüpe

Meenutades saatuslikku vettehüpet Männa karjääris 2001. aasta suvel, ütleb Riho Aonurm, et oli tänavusega sarnane kuum ilm. «Mul oli tolle päeva hommikul väga halb tunne. Nagu oleksin eksamile läinud,» räägib ta. «Karjääris tegin mitu hüpet. Viimaks võtsin kaugemalt hoogu, jalad viskas ette nagu saltoks ja pea läks põhja ning kaelast käis krõks läbi. Hoidsin senikaua hinge kinni, kui vend mu välja tõmbas. Murdusid neljas ja viies lüli.»

Järgnes kuu Tartus Maarjamõisa haigla intensiivraviosakonnas ning järgmise kahe aasta jooksul tuli mitu korda käia ravil Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses. Kuigi liikumisvõime taastus vähe, usub Aonurm, et tänu optimistlikule meelele ja sellele, et ta pidevalt mõttes oma keha liigutas, on tema tervis ikkagi parem, kui oleks olnud asjale käega lüües. «Mitte kunagi ei tohi alla anda,» rõhutab ta.

Noormees tõdeb, et kahjuks kadusid sõbrad pärast õnnetust ära. «Nüüdseks olen leidnud uued, tõelised sõbrad,» lisab ta.

Ainsaks toeks jäi toona perekond, kes tema eest hoolitses. «Minuga võimeldi ja tehti kõik selleks, et minu olukorda parandada,» räägib esimesed aastad kodus ema hoole all olnud noormees.

«Olen oma perekonnale väga tänulik,» ütleb ta.

Aonurm on siiski seda meelt, et hooldekodus elada on mõistlikum, sest tema eest hoolitsemine oleks ühele inimesele liiga kurnav.

Lõhavere elu hindab ta väga meeldivaks. «Personal ja juhataja on hästi lahked ja sõbralikud,» kiidab ta. «Loen siin raamatuid, eriti meeldivad ajaloolised teosed. Samuti vaatan netist tõmmatud filme ja õpin võõrkeeli.»

Noormees suhtub elusse entusiasmi ja filosoofilise rahuga. Oma sandiks jäämise lugu meenutades ei nuta ta taga käest libisenud noorust, vaid leiab, et ju see oli tema saatus.