Kellele jääb avalik ruum?

Jüri Kukk Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

1. JUULIST jõustunud seadusemuudatus, mis lubab alkoholi ka avalikus kohas pruukida, on nüüdseks leidnud üksjagu kritiseerimist. Mitu omavalitsustki on riigi liberaalsuse vastu astunud ning oma territooriumil avalikus ruumis joomise keelu taaskehtestanud.

Kahjuks on poolt- ja vastuargumendid valdavalt keerelnud selle ümber, kas nüüd on õhtusel ajal lihtsam lõuga saada või on võimalused endised. Vähem on juttu sellest, et õllepurkide tühjendamisest kerkinud detsibellid häirivad. Ja häirijaid manitsedes võid vabalt ise kakluse algatajaks osutuda.

TOON PAAR näidet elust enesest. Leppisin mõne aja eest kolme noore muusikuga kokku, et teeme ühe intervjuu suvises pargis. Ilusa ilmaga on seal tore vestelda. Parki jõudes leidsime, et pooled pingid on täis laupäevahommikusi peaparandajaid ja nende vali jutt ei lase mõeldagi, vestlemisest rääkimata. Uue koha otsisime loomulikult meie, mitte nemad.