/nginx/o/2008/10/16/83998t1h6f3b.jpg)
Hiljuti tegi üks minu koduvalla juht üleskutse mitte jääda ükskõikseks kõrvaltvaatajaks, kui avalikus kohas head tava eiratakse. Tegu ei pruugigi olla otsese korrarikkumisega — elementaarseid viisakusnõudeid ju seadustesse ei kirjutata. Ometi võib näiteks ühisrandades ja puhkealadel puutuda kokku süüdimatult käituvate inimestega, kes ei oska või ei suvatse teistega arvestada.
Nulltolerants on äärmuslik ja seega ka pisut ohtlik nähtus, kuid rohkem kodanikujulgust kuluks meile hädasti ära.
Meenub ammune juhtum, kui Jakobsoni gümnaasiumi juures liuväljal rallisid rattaga noored esimesi arglikke uisusamme tegevate väikelaste vahel. Suure hooga külglibisevad rattad peaaegu riivasid põnne, ent nonde emad ei söandanud noorukeid korrale kutsuda, vaid üksnes pomisesid ehmunult isekeskis.
Ehkki mind ratturid väga ei häirinudki, palusin neil liuväljalt lahkuda. Tegu oli toredate poistega, kes oma eale iseloomulikult lihtsalt ei osanud säärase käitumise tagajärgi ette näha. Nad taandusid mõistvalt platsi lähedusse.
Lahkudes oli mul kuri kiusatus öelda: «Nüüd võite tagasi minna.»