MÕNI KUU tagasi esitleti Eesti 2009. aasta inimarengu aruannet. Paljusid jahmatas seal välja toodud tõsiasi, et oleme rohkem kui 15 aastaga «saavutanud» Läti järel ja Makedoonia ees piirkondliku arengu lõhes Euroopas tagantpoolt teise koha.
Selg ees ei saa edasi liikuda
22. juuli 2010, 07:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tähendab, et meie maainimeste sissetulekud on riigi jõukamate alade elanike omadega võrreldes ühed väiksemad Euroopas.
Säärase olukorra suurim põhjus on, et Eestis pole jätkunud poliitilist tahet ega ilmselt ka jõudu arendada maapiirkondi.
Üldjoontes on siin aastaid valitsenud majanduspoliitika, mis jutlustab hästi õhukesest riigist ja turust, mis määrab kõik. Maaelu ja põllumajandus jäävad igal juhul kiduma, kui
rääkida ainult turujõudude võistlemisest. Meil on ju selles vallas kurbi kogemusi.
Niinimetatud õhukese riigi ideoloogiat on kõige jõudsamalt propageerinud praegused võimuerakonnad Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond.
Pisut liialdades öelduna on see lihtsustatud majanduspoliitiline idee läbinud kogu taasiseseisvusaega. Selleks aga, et maainimeste sissetulekud kosuksid ja vahed Eesti piirkondade vahel väheneksid, on tarvis näha makromajanduslike näitajate taga inimest ja sedamööda ka poliitikat seada.
MINU KUI VÄRSKE sotsiaaldemokraadi käest on küsitud, kuidas ma põllumehena saan olla sulaste partei liige — maamees peaks ju ikka peremees ja veendunud parempoolne olema. Olen vastanud, et sulaste ja peremeeste jutt võis ju asjakohane olla 1917. aastal, kuid juba ammu ei peitu Eesti maaelu ja põllumajanduse lahendused sulase ja peremehe vastuolus.
Põhiküsimus on hoopis vastuolu «õhukese riigi» toetajate ja nende vahel, kes seisavad nõrgemate valdkondade toetamise eest ning on valmis riigieelarvest rohkem raha andma omavalitsuse rahakotti, teede ja maakoolide tarvis kui maaelu toetusteks.
EESTI POLIITIKAS käivad korrastustööd ja võib eeldada, et nii mõnigi skandaalidesse uppunud erakond kaob peagi vähemalt riigi tasandil otsustajate hulgast. Seega on käes olukord, kus maainimestel on tarvis teha arukaid valikuid.
Pole enam mõtet rääkida 1990. aastate alguse omandi- ja maareformiaegsetest konfliktidest ega jääda kinni kolhoosinostalgiasse.
Edu ei too ka see, kui mõelda ennast 1930. aastatesse. Edasi pole võimalik liikuda, selg ees. Seepärast tuleks heita kõrvale määrdunud ajalooõpikutest loetud vastuolude jutukesed. Tuleb asetada ennast Eesti tegelikku olukorda ja tegutseda selle järgi. Omandireform on läbi ja maal on talude-ettevõtete struktuur välja kujunenud.
EESTI EI SAA kunagi maaks, kus on ohtralt suurtööstust ja kehtib klassikaline arusaam erakondadest. Tänapäevasele Eestile peituvad maaelu lahendused kahes sõnas, need on «tasakaal » ja «kokkulepe». Sulase ja peremehe suhte asemel toimib maal juba ammu kokkuleppesuhe.
See tähendab, et mitmemiljonilise masinasüsteemiga töötav põllumees võib olla küll töövõtja, aga eeskätt peab ta olema usaldusväärne spetsialist, mistõttu on pigem tööandjale võrdväärne partner.
Samamoodi tuleks ühiskonnas laiemalt suhtuda maaelusse ja piirkondlikusse arengusse. Eesti on liiga väike, et lubada endale suuri piirkondlikke lõhesid. Kuidas me mõtleme oma riiki pidada, kui me ei saa aru, et inimestel peavad olema elukohast sõltumata võrdsed võimalused nii haridust kui sissetulekut saada?
NEID PÕHIMÕTTEID on võimalik ellu viia üksnes siis, kui heidame kõrvale ennast ammendanud majanduspoliitilised hoiakud ja püüdleme tasakaalu poole.
Minule tähendavad sõnad «tasakaal» ja «kokkulepe» tänapäevast sotsiaaldemokraatiat. Maainimesed ei tohiks jääda kinni skandaalidesse mattunud ja elujõuetute erakondade poliitikasse. Samuti ei tohiks nad uskuda klantsreklaame, mis lubavad meid kohe viia viie rikkama riigi hulka või raha otse peo peale.
Valikuid teha pole lihtne. Aga kui tahame, et Eestis kehtiks euroopalik arusaam hoolimisest ja meie riik oleks ühtlaselt arenenud, tuleks toetada Reformierakonna juhitava valitsusliidu ja Keskerakonna asemel kolmandat, tasakaaluni viivat valikut. Praeguses Eestis on niisugune tasakaalu poole püüdlev jõud vist ainult sotsiaaldemokraatlik.