Vere loovutaja: ma saan rohkem, kui ära annan

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Noore mehena verd loovutama hakanud Aarne Aas on praegu viiekümne viiene ja kavatseb doonorina jätkata nii kaua, kuni tema verd vajatakse.
Noore mehena verd loovutama hakanud Aarne Aas on praegu viiekümne viiene ja kavatseb doonorina jätkata nii kaua, kuni tema verd vajatakse. Foto: Marko Saarm / Sakala

«Ai jummel, nüüd jään küll vastuse võlgu,» ei suuda viljandlane Aarne Aas oma esimest vereloovutust meenutada. «Vene aeg oli, talongidega sai kaupu osta,» kobab ta minevikus ja mälupilti kerkib hoone: «See oli Tartu tänaval, punases telliskivimajas.»

Aas mäletab, et esimesel viiel-kuuel korral tuli postiga koju kutse, milles paluti tulla verd loovutama. Hiljem ei jäänud ta enam kutset ootama, vaid läks juba ise.

Doonorlusest on saanud tema elu tähtis osa ja doonori tunnistusele märgitud järgmine vere andmise kuupäev ei lähe tal kunagi meelest. Ta annab oma verd, sest tahab inimesi aidata.

Märksõnad

Tagasi üles