Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/12/28/13551359t1h9c43.jpg)
/nginx/o/2014/08/29/3308525t1h357b.jpg)
«Ai jummel, nüüd jään küll vastuse võlgu,» ei suuda viljandlane Aarne Aas oma esimest vereloovutust meenutada. «Vene aeg oli, talongidega sai kaupu osta,» kobab ta minevikus ja mälupilti kerkib hoone: «See oli Tartu tänaval, punases telliskivimajas.»
Aas mäletab, et esimesel viiel-kuuel korral tuli postiga koju kutse, milles paluti tulla verd loovutama. Hiljem ei jäänud ta enam kutset ootama, vaid läks juba ise.