Kastetud metsas hakkab seeneaeg tuure üles võtma

Pilvikud. Foto: Aivar Aotäht

Olgu hästi tuntud kukeseen, armastatud puravik, peibutav pilvik, paljudele tavatu tavaharmik või mõni teine söögi­seen – just õigel aastaajal ergutavad kübarakandjaid vihmasagarad ja parajalt sooja.

Ilmateenistuse andmeil on viimasel ajal kenasti vihma jagunud ka Viljandimaale, nii et näiteks eile hommikul oli kogu maakonnas ja suuremas osas teisteski maakondades tuleoht kadunud. See omakorda tähendab, et metsaalusedki on hästi läbi kastetud.

Tavaliselt rõõmustab suurim saak seenelisi augusti lõpul ja septembris. Aastad ja päevad pole muidugi vennad ning saagikus võib väiksemaski piirkonnas tuntavalt erineda. Pealegi võib alati juhtuda, et keegi on noa ja korviga sinust ette jõudnud.

Palju inimesi metsas

Üleeile, Eesti taasiseseisvumispäeval käis viljandlane Gert Elmaste seenel Suislepa ja Pikasilla metsades. Tema hindas saagikuse keskpäraseks, aga ta korjas ka vaid kukeseeni ja puravikke.

«Sattusin metsa täiesti õigel ajal: palju oli väikesi kivi- ja haavapuravikke. Neid sai terve pange jagu. Nelja-viie päeva pärast oleks juba hilja olnud,» lausus ta.

Pärastlõunal metsa läinud Elmastel kulus korilusele ligikaudu neli tundi, lisaks külitas ta vahepeal piksevihma eest autos varjul. Koju viis ta ligikaudu 30 liitrit kübarakandjaid.

«Sedapuhku oli metsas päris palju rahvast,» märkis ta. «Isegi selles metsatukas, kuhu kedagi teist tavaliselt ei juhtu, kõndis ema väikese lapsega. Ja ka äikese ajal käis metsas inimesi ringi.»

Elmaste asutab end seenele tavaliselt kord nädalas, vahel ka sagedamini. Kevaditi on ta käinud kog­ritsaid korjamas, aga enamasti algab seenehooaeg talle jaanipäeva paiku ja kestab lume tulekuni. Kukeseeni on ta korjanud jaanuariski.

Nagu õigele seenelisele kohane, on oma kindlad seenemetsad temalgi. Asuvad need eri paigus. Valiku, kuhu minna, langetab Elmaste eeskätt selle järgi, millist liiki kübarakandjaid parajasti soovib. Vahel võtab ta suuna Pärnu poole. Saladuslikult poetas ta, et näiteks päris Viljandi külje all on suurepärane sirmikukoht. Teisalt on mõnikord vahelduseks huvitav ka uusi metsi avastada.

Elmaste ütles, et pilvikuid tema ei taha, sest eelistab kvaliteetseeni, näiteks puravikke ja kukeseeni. Nõnda jättis ta üleeilegi nähtud pilvikud puutumata, mis siis, et mitu pilvikuliiki on mükoloogide kinnitusel head või lausa suurepärased söögiseened.

«Ei viitsi, korjan kvaliteetsemat seent,» vastas ta küsimusele, miks ta pilvikud metsa jätab. «Nüüd ootan ka kitsemampleid.»

Põlvamaa ja Läti piir

Käesoleva kirjatüki autor käis kahe kaaslasega üleeile seenel Põlvamaal. Olgu siinkohal lühidalt öeldud, et meid rõõmustasid just pilvikud. Kahes metsatukas oli neid sedapuhku lausa hämmastavalt palju. Kaks vanemat seenelist meenutasid, et nii palju puhtaid pilvikuid olid nad viimati leidnud mitukümmend aastat tagasi.

Näis, et saime kohale just õigel ajal, sest pilvikud olid noored ja suur osa neist veel kinnisevõitu kübaraga. Tihked, paksud. Isuäratavad! Osa suuri isendeidki oli ussitamata. Teisalt: palju leidus pilvikuid vaid kahes metsas, teises kahes oli kõiki seeni vähe.

Kolme peale suutsime kokku tuvastada ligi veerandsada söögiseent, sealhulgas mitu pilvikuliiki. Kahe inimese saagi kaalusime pärast puhastamist üle ja saime aasta parima tulemusena 6,5 kilogrammi.

Karksi valla seenesõber Piret Koorep käis viimati kübarakandjaid otsimas eelmisel nädalavahetusel Lilli kandis üsna Läti piiri lähedal. Tema andis tookordsele saagikusele hinnangu pigem alla keskmise. «Aga seitse inimest said kõhu kõvasti täis ja jäi veel ülegi. Tegime seenesousti, kus seeni oli rohkem ja sousti vähem,» kõneles Koorep.

Selle saagi kogusid kaks täiskasvanut ja üks väike laps. Võõraid nad ei kohanud ja nende jälgi ei märganud. Koos edasi-tagasi sõiduga vältas seenelkäik paar tundi ja korvi rändasid ainult kukeseened. Mõni märgatud tõmmuriisikas, pilvik ja haavariisikas jäeti metsa iluks. Puravikke ei hakanud silma ühtegi.

Koorepi lemmikmetsad asuvadki Lilli lähedal ning tal on teada, kus on õige peatuda ja milliseid seeni otsida.

«Mõnikord on huvitav ka avastada. Tead küll, kus käid, aga siis seal juhtumisi seeni pole või on midagi muutunud, näiteks raiet tehtud. Siis lähed natukene edasi ja leiad uue koha,» rääkis Koorep.

Tavaliselt algab seenehooaeg tal augusti algul ning vältab oktoobri alguseni, aga tänavu läks ta esimest korda sellise eesmärgiga metsa jaanipäeva paiku. Kui järje peale saab, seab ta sammud seeni otsima kord või paar nädalas.

«Praegu mul uut ahvatlust pole,» lisas ta. «Aga ilmselt nädala pärast lähen uuesti. Kindlasti tuleb ka taktikale mõelda: laupäev pole kõige parem, sest ilmselt siis on minejaid rohkem.»