Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2014/08/14/3276273t1hf838.jpg)
Viljandi huvikoolis eemaldati koridori vanalt laudpõrandalt puitlaastplaat koos sellele liimitud linoleumkattega. Ühe plaadi alt tuli välja tekst, mille oli sinna kirjutanud kooli omaaegne direktor Jaan Ojasson.
Täpselt veerand sajandit tagasi oli Ojasson kirja pannud järgmised read: «Ribbentrop(p) on kopp! Selle katte pani Jaan Ojasson, KÕTKi direktor 23. augustil 1989 Molotov-Ribbentroppi pakti 50. aastapäeval. Lähen Balti ketti! J. Ojasson.»
Ajaloohuviline Heiki Raudla ütles, et inimestele on peidetud sõnumeid meeldinud jätta läbi ajaloo. Viimasel ajal on hakanud neid kummalisel kombel riburada pidi välja tulema. Sakala kirjutas hiljuti 37 aastat tagasi mulla alla maetud aktist, millega Malle Osol jättis maha oma neiupõlvenime Veiber.
«Jaan Ojasson tajus Balti keti tähtsust ja kirjutas selle ehk tulevaste põlvede jaoks üllatuseks,» arvas Raudla huvikooli leiust. «Teda enam meie hulgas ei ole, aga sõnum, näed, jõudis 25 aastat hiljem kohale. Küllap ta siis nüüd pilve pealt vaatab ja muigab: ta armastas ikka head nalja teha.»
Raudla tundis Ojassoni isiklikult ning iseloomustab teda kui väga head kätega töö tegijat ja füüsikaõpetajat.
1989. aastal asus praeguses huvikoolis KÕTK ehk koolidevaheline õppe-tootmiskombinaat. See oli Nõukogude Eesti hariduses omalaadne eksperiment, kus keskkoolinoortele õpetati ühel päeval nädalas kutset. Jaan Ojasson oli kombinaadi direktor.
«Ka abielludes maha maetud või vette visatud tõotus on peidetud sõnum,» rääkis Heiki Raudla. «Inimesed armastavad ikka salapära. Mõningad asjad on peidetud ka sellepärast, et säilitada. Näiteks on maasse kaevatud mõned hävitatud vabadussamba osad – neid juhtumeid on ka Viljandimaalt teada.»
Terve nõukogude perioodi rahulikult Viljandi muuseumi küljes rippunud sildi teiselt poolelt avastati näiteks kiri, et just selle maja trepilt luges linnapea Gustav Talts ette iseseisvusmanifesti.
«Inimesed hoidsid kokku ega hakanud targu ütlema, mis teise külje peal on,» rääkis Heiki Raudla naerdes. «Samas jäi algne tekst niimoodi alles.»
Ta on uurinud ühe Viljandi sahvri laest välja tulnud maali saatust, kus oli samuti kujutatud iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist Viljandis 1918. aastal. «Maal oli ilmselgelt peidetud sinna eesmärgiga, et keegi selle kunagi leiaks.»