Kohutav ja ilus Rooma – Igavene Linn

Eva Samolberg-Palmi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Purskkaevudest tänavanurkadel leiavad kuumal päeval jahutust nii inimesed kui loomad. Vesi neis kaevudes on jääkülm.
Purskkaevudest tänavanurkadel leiavad kuumal päeval jahutust nii inimesed kui loomad. Vesi neis kaevudes on jääkülm. Foto: Eva Samolberg-Palmi

«Kui ma esimest korda Rooma tulin, olin 26-aastane.» Need sõnad lausus Toni Servillo tegelaskuju omamoodi kultusfilmiks tõusnud linateoses «Kohutav ilu». Mina jõudsin Igavesse Linna mõni aasta vanemana.

Just Servillo kehastatud melanhoolne 65-aastane Jep Gambardella, Itaalia pealinna hingemattev ilu ja Arvo Pärdi «My Heart’s in the Highlands» olid need, mis mind keset kõledat jaanuari selge veendumuseni viisid: suvel Rooma.

«Jah, ma olen hull,» ütlesin neile, kes imestunult kulme kergitasid ja küsisid, miks minna keset Eestimaa suve soojale maale. Kuhugi, kus kuumus lööb sulle kui nuiaga pähe.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles