Margus Kasterpalu: teatrist saab inimene hingepidet

Väikesel Iiri saarel elav Colm (Meelis Rämmeld) kohtab ilusat linnatüdrukut (Kadri Adamson), kelle sarnast sel saarel muidu naljalt ei näe. Foto: Gabriela Liivamägi

Ugala suvi jõudis teise uuslavastuseni: eile esietendus Saueaugu teatritalus Gardner McKay «Mere märgid». Selle lavastaja on Margus Kasterpalu ning näitlejatena teevad kaasa Kadri Adamson Endla teatrist ja Meelis Rämmeld. Lavastust mängitakse Saueaugul augustis seitse korda.

Ameerikast pärit Gardner McKay näidend jutustab loo Colmist – kalurist, kes elab väiksel Iiri saarel. Ühel pulmapeol näeb ta ilusat linnatüdrukut, kelle sarnast sel saarel muidu naljalt ei kohta. Aasta hiljem kirjutab Colm talle kirja.

Margus Kasterpalu, kuidas on teil pärast Ugalast lahkumist läinud?

Hästi ikka. Sügisese teatrifestivali «Draama» ettevalmistamisega on olnud palju tööd. Olen Ugala renoveerimist kavandava töörühma liige. Lisaks «Mere märkidele» on mul Ugalaga kokku lepitud üks järgmise suve lavastus Viljandis. Olen sedagi juba veidi ette valmistanud. Tööpuudust ei ole.

Kui tihe on olnud suvi Saueaugu teatritalus?

Talvel ehitati ruume juurde, ikka selleks, et saaks teatrit paremini teha. Sel aastal siin siiski palju lavastusi ei ole, Ugala ongi olnud põhitegija. Teist suve mängiti Ott Aardami «Mee hinda», mis sobib sellesse keskkonda suurepäraselt: mu isagi pidas siin omal ajal mesilasi. Nüüd sai tegeldud «Mere märkidega». Ühe vana asja kordus ja ühe uue väljatoomine ongi see maht, mida teatritalu suve jooksul välja kannatab. Massilist teatritootmist ma siin teha ei tahaks.

Teatritalunik nagu ka päris talunik sõltub ilmast. Lavastusi planeerides ju ei tea ette, milline suvi tuleb.

Saueaugu ei ole vabaõhuteater. Saame sajale inimesele, kes siia vanasse lauta mahuvad, mängida iga ilmaga. Sindelkatus hakkab tugevama vihmaga küll sedavõrd põrisema, et näitlejate kõiki häälenüansse ei kuule, aga see on ikkagi parem kui vesi otse krae vahele.

Millega «Mere märgid» teie tähelepanu köitis?

Iiri lood on eestlastele ikka päripidi olnud ning neid on tahetud nii näha kui teha. Selle loo puhul on tore, et tal on helgepoolne lõpp: kedagi ei tapeta ära ja õudust ei ole, nagu on näiteks «Connemara» lugudes. Ega ma mingit õõva muidugi otsinudki. «Mere märgid» on tõsine, kuid siiski huumoriga pikitud.

Ugalas olin teinud kaks suure koosseisuga asja järjest: «Sajandi» ja «Arabella». Tahtsin teha jälle midagi sellist, mille puhul on võimalik töötada väheste näitlejatega nii, et ei peaks rabistama ja saaks luua koos nendega lavastuse ilma, mitte lihtsalt realiseerida oma visiooni aja surve all. Nii just kujuneski ja mul on selle üle väga hea meel.

Kui kergelt te peaosalised leidsite?

Pakkusin meespeaosa Meelisele kohe. Koostöö, mis meil «Sajandis» oli ja mis talle muu hulgas preemia tõi, oli väga hea. Tahtsin talle pakkuda ka võimalust kutsuda enda kõrvale ükskõik milline naisnäitleja. Meelis ütles, et neil hakkas Kadri Adamsoniga Merle Karusoo «Minu omas» lavapartnerlus küll sündima, kuid ei jõudnud ammendava tulemuseni kasvada ning ta prooviks hea meelega seda veel. Kadri oligi vaba ja nii see sündis.

Kuidas lavastusele mängupaiga kohavaim kaasa kõnelema hakkab? Meri just lähedal ei ole.

Siit on mereni umbes 30 kilomeetrit, kuid lõunaeestlased on mulle kinnitanud, et see koht on piisavalt mere ääres. Ma ise seda ehk aknast välja vaadates ei taju, aga suurt vastuolu selles mõttes nagu ei ole. Läänemaa on ju ikkagi mere ääres.

Meri on lavastuses küll tähtis tegelane, kuid midagi ei juhtuks, kui ütleksime tema kohta näiteks mets. Metsa keskel üksinda elades ja asju tähele pannes saab omandada sellise süvenemis- ja kirjeldamisvõime, nagu kaluril selles tükis seal saarel on välja arenenud.

«Mere märke» saab sügisel näha ka Ugala laval. Kuivõrd teine ümbrus tervikule mõjub? Kas Saueaugul on üht- ja Ugalas natuke teistmoodi lavastus?

Ega seda ju kunagi täpselt tea. Tõin Saueaugul välja ka «Tuhkatriinumängu», mis pärast läks Draamateatri väiksesse saali ja kus ta minu meelest enam päriselt ellu ei ärganud. Või tegelikult ärkas, aga oli nii teistmoodi. Mina olin kinni selles, nagu ta oli Saueaugul.

Emotsionaalselt ette ei tea kunagi. Teine on puhtpraktiline lähenemine. Kui lavastaja ja kunstnik teavad, et tulemus peab olema teisaldatav ja külalisetendusteks valmis, arvestavad nad sellega varakult. «Mere märgid» ei ole kuidagi keskkonda sisse lavastatud, lavakujundus on just selline, et oleks üle kantav nii Ugala väiksesse saali kui muudesse mängupaikadesse. Lava on üsna minimalistlik. Saueaugul mängime küll nii, et publik istub kahel pool ja tegevus on keskel, ning Ugalas hakkame mängima ühes suunas, aga ma arvan, et see pole probleem.

Suvelavastusi on Eestis endiselt väga palju ja tuleb iga aastaga juurde. Mis inimesi teie arvates nende juures paelub?

Arvan, et eestlased on nii kogenud teatrirahvas, et leiavad oma üles. Ja mitte ainult suve-, vaid ka talveteatris. See on asjade loomulik käik, et me suvelgi teatris käime. Räägitakse, et päristeatrites igapäevatööd tegevad näitlejad on kuidagi näljased uute koosluste ja teistsuguste mänguvõimaluste järele. Samas hoiab talvetöö nad professionaalses vormis, mida saab ka suvel ära kasutada. See on olemas, ei lähe kaduma.

Mul on oma teooria selle kohta, miks eesti rahvas nii palju teatris käib.

Palun rääkige sellest!

Käime palju teatris sellepärast, et soomeugrilastena oleme üpris introvertsed ja mitte just temperamentsed suhtlejad. Teatris tekib illusioon, et keegi kuskilt räägib sinuga. Aktiivse sotsiaalse suhtlemise kompenseerimiseks on teatriskäimine parim lahendus. Sa näed teist elusat inimest, kes pöördub sinu poole, justkui räägib sinuga. Sealt saab hingepidet.