Mõni lill on nagu ämblik, mõni nagu taevasse tõusev suits

Üks Aide Vendla suur kirg on floksid, mis suve teisel poolel rikkalikult õitsevad. Foto: Joel Urbel / Sakala

Asu talu aed Vastemõisa lähedal Ivaski külas on nagu värviküllane oaas kesk metsi ja põlde, kaugel linnade kärast ja maanteede mürast. Suve kõrgpunktis õitseb seal paljude muude taimede hulgas sadu päevaliiliaid ja flokse.

Meid võõrustav Aide Vendla on soe ja naerusuine. Hiiglaslikud koerad, kaukaaslane Poiss ja Kesk-Aasia lambakoer Ruudi, tervitavad meid aga kurjakuulutava haukumisega. Neljajalgsed vakatavad, kui perenaine neile resoluutselt teatab: «Teie ei pea sõna võtma!» Edaspidi püsivadki koerad vait.

Vendla ütleb, et nad ei lase ühtki võõrast oma aedikusse. «Kui aga meil olid nädal aega maja soojustuse paigaldajad, siis harjusid koerad nendega sedavõrd, et pärast aedikust väljapäästmist istusid neile nagu sülekoerad jala peale ja anusid sügamist.»