Milline tants tuleb sinu seest?

«Kas on ikka folgitegemise tunne ka?» küsib pärimusmuusika festivali pealik Ando Kiviberg korraldusmeeskonnalt koosoleku lõpetuseks ja muheleb.

Olgugi et pärimusmuusika ait on veel üsna rahulik, keerutavad kõikide töötajate mõtted reinlendri ja labajala rütmis ja nii kuni 22. juulini, mil selleaastane festival algab. Ning olgem ausad, tõeline tants hakkab pihta alles siis, kui kogu Viljandi kepsutab topeltkiirusel seesmise tantsu rütmis.
Kõik üht jalga
Kes on varem sellel festivalil käinud, on kindlasti märganud igasuguse häbitundeta lava ees tantsivaid lapsi. Meil, täiskasvanutel, on sellisel kujul eneseväljendusega sageli raskusi: pelgame ennast (oma keha), partnerit (või tema puudumist) ja kõrvalt jälgivaid silmapaare. Ometi oli tantsimisel juba iidsetes kultuurides tähtis roll: kanda paikkonna identiteeti.
Tantsu on kasutatud ja kasutatakse paljudes rituaalides kõikjal maailmas. Sellel on raviv jõud, seda võib esitada kui isiklikku palvet, kuid kõige enam on tantsus kogukonda ühendavat väge: tants võib panna tohutuid inimhulki ühte jalga astuma ja ühes rütmis hingama.
Kasutagem selleks folgipeol võimalust! See on imeline tunne, seda enam et tants on üks universaalsemaid armastuse väljendamise viise. Tantsust on välja kujunenud rahvusvaheline keel, mida kerge aktsendiga kõnelevad kõik.
On ülioluline, et pillimehe mängu järgi saaks tantsida — vastasel juhul pole sa õige pillimees, sisendatakse pärimusmuusika üliõpilastele.
Tõsi: meie vanemas traditsioonis on ikka mängitud tantsu taustaks ja mitte laval «niisama». Sellega tuleb suvine festival juurtele intiimselt lähedale ning lõhub loodetavasti korduvalt kuulaja ja esineja «ohutu» distantsi.
Selleks et kõik jala valgeks saaksid, on maha pandud tantsupõrand, kus toimuvad iga päev õpitoad. Vabandus «Ma ei oska» ei lähe tänavu suvel läbi.
Folgigurmaani menüü
Tänavu on pärimusmuusika festivali programmis esimest korda tantsuteater. See täiesti uudne žanr annab festivaliruumile veelgi mõõdet juurde. Kõik etenduv on sobilik põhiroaks, alates kodumaise «Tantsumasina», lavastusega, mis ergutab individuaalset tantsutunnetust ning taaselustab tiivustavat suhet pillimehe ja tantsija vahel.
Magustoiduks sobib Maar­ja Nuudi ja Karoliina Kreintaali viiuliduo reede öösel aidas. Tegemist on kahe erakordse viiuldajaga, kes on võtnud ülesandeks mängida neid lugusid, mida keegi veel rahvamuusika varasalvedest avastanud pole, ning laotada need võimalikult stiilipuhtalt kuulajate ja kaasmuusikute jalge ette.
Nagu eelmiselgi aastal, asub Roheline lava raekojaesisel platsil. Sinna on plaanis meelitada muusikud, kes muidu nurgatagustes ja kõrtsilaua taga musitseerivad. Peale nende astuvad seal üles noortekollektiivid ja vanad head tegijad. Programmi aga välja ei kuulutata, seega tuleb sõrm ise pulsil hoida.
Kohtumiseni tantsupõrandal ja -murul ürgses rütmis liikumas!