Haruldane lind käib Eestis rästikutega maiustamas

Madukotka väävelkollased vilavad silmad näevad saaki sadade meetrite kõrguselt. Foto: Beroesz

Kui juhtute sumedal suveõhtul nägema üle taevalaotuse libisemas veidravõitu suure peaga lindu, kel oleks justkui nöörijupp nokas, võite üsna kindel olla, et sattusite peale Eestis üliharuldasele madukotkale. Mugavamaks transportimiseks poolenisti alla kugistatud roomajat ootab lõplik konsumeerimine mõne sihvaka männi ladvas.

Eesti on madukotkaste (Circaetus gallicus) leviala põhjapiir, nii et siia satuvad neist vaid üksikud. Seepärast kuulub madukotkas meil esimese kategooria looduskaitsealuste liikide hulka ja on kantud punasesse raamatusse.

Kui toidujahil isendeid näevad vaatlejad peaaegu igal suvel, siis viimane kinnitatud pesitsus jääb 1970. aastatesse. Linnu-uurijate arvates on aga täiesti võimalik, et soodsamatel aastatel võib Eestis pesitseda kuni viis madukotka paari.

Muide, sääraste haruldaste liikide puhul ei piisa vaatlusregistrisse pääsemiseks vaatleja teatest. Iga juhtumit kontrollib Eesti linnuharulduste komisjon. Nii on ornitoloogiaühingu kodulehel viimane märge madukotka kohta 2012. aasta juulikuust, kui Harjumaal Kuusalu kihelkonnas nägi teda Rene Ottesson. Tänavu 17. juulil Viljandi vallas madukotkast trehvanud Riho Männiku teade ootab veel komisjoni kinnitust.

Männik ise jääb kohtumisest kõneldes tagasihoidlikuks: «See pole mingi eriline uudis. Üksikuid linde nähakse ju igal aastal. Tänavugi on juba kaks vaatlust komisjoni kinnitust ootamas.»

Kotkauurija poetab ka täpsema kohtumispaiga, kuid lisab kiiresti, et esimese kategooria kaitsealuste liikide puhul ei tohi seda avalikustada.

«Madukotkas pole kindlasti liik, mis suudaks meil looduslikku tasakaalu rikkuda: ta ei tarbi teiste eest midagi ära. Samuti pole ta võõrliigi staatuses – ta on meil ju kogu aeg olemas olnud,» räägib ta.

Leviala põhjapiirile liiguvad Männiku sõnul vähesed madukotkad ja seepärast ei pruugi nad siin paarilist leida. Samuti jääb neile meie suvi liiga lühikeseks: Eestisse jõuab madukotkas aprilli lõpul ja lahkub enamasti juba augustis.

Võhik võib madukotka segi ajada konnakotkaga, sest mõlemad linnud kannavad saagi noka vahel toitumispaika. Konnakotkas aga ohvrit poolenisti alla ei kugista.

Suur pea ja väikesed varbad

Kui rääkida välimusest, siis madukotkas on pisut suurem kui kalakotkas. Vikipeedia andmeil on tema tiibade siruulatus 170–185 sentimeetrit ja kaal 1,8–2,3 kilogrammi. Altpoolt on madukotkas hele ja tumedate erimustriliste tähnidega. Pea ja rind on pisut tumedamad, seljaosa hallikaspruun.

Üks silmatorkavaid tunnuseid ongi suur pea, milles vilavad pirakad kollakasoranžid silmad. Kui piltlikult väljenduda, siis on ta nagu kaku peaga kotkas. Või siis kotka kerega kakk. Tema üsna pikal sabal ilutseb kolm-neli tumedat vööti.

Eestis maiustab madukotkas enamasti rästikute, nastikute ja arusisalikega. On aga ette tulnud juhtumeid, et kaubaks on läinud mõni väiksem lind või suisa jänesepoiss. Need on muidugi erandid.

Saaki jahib madukotkas avamaastiku kohal liueldes või mõne hea vaateväljaga puu otsas varitsedes. Pärast täpselt sihitud sööstu teeb ta ohvrile kiiresti otsa peale teravate küünistega või koputab nokaga tolle pealuu puruks. Varbad on madukotkal lühikesed ja kõverad, kohastunud roomajate hõlpsamaks püüdmiseks. Sealt ka tema ingliskeelne nimetus short-toed eagle ehk lühikesevarbaline kotkas. Lennata võib madukotkas kuni poole kilomeetri kõrgusel.

Vanasse pessa ei mune

Pisut teistmoodi kotkas on ta ka selle poolest, et ehitab igal aastal uue pesa, imepisikese ja enamasti männilatva. Sinna muneb emaslind mai keskpaigas vaid ühe valkjashalli muna. Järgneb poolteist kuud haudumist, mille järel koorunud poeg veel kaks ja pool kuud pesas passib. Selle aja jooksul tassib madukotkas võsukese kõhutäiteks peaaegu 300 rästikut või nastikut.

Madukotka põhiareaal laiub lõuna pool, ulatudes Vahemere maadest Indiani. Need üksikud, kes leviala põhjapiirideni seiklevad, eelistavad loodusmaastikke. Nii võib madukotkast trehvata rabade ja käänuliste jõgede ligiduses, eriti kui neid ääristavad männimetsatukad. Tema peamised vaenlased on suuremad kotkad.

Madukotka eluiga küünib 16-17 aastani.

VAATLUSED

Kus ja millal on Eestis madukotkast nähtud?

• 1898 Puka vallas.

• 1904 Puka vallas.

• 5.06.1976 Paikuse vallas. Vaatleja Eedi Lelov.

• 24.10.1980 Meeksi vallas.

• 24.07.1988 Hummuli vallas. Vaatlejad Rein Mikk ja Olev Merivee.

• 23.05.1994 Suure-Jaani vallas. Vaatleja Leho Luigujõe.

• 13.06.1998 Kõpu vallas. Vaatleja Stig Holmstedt.

• 6.08.2000 Tähtvere vallas. Vaatlejad Pekka Komi ja Markku Saarinen.

• 27.05.2001 Nõva vallas. Vaatleja Tarvo Valker.

• 10.05.2002 Mikitamäe vallas. Vaatlejad Ira Teräspuro, Jan Nordblad, Tom Nordblad, Matti Rekilä ja Ari Veijalainen.

• 30.04.2004 Padise vallas. Vaatleja Uku Paal.

• 28.04.2005 Padise vallas. Vaatlejad Uku Paal ja Gerard Gorman.

• 16.08.2009 Nõva vallas. Vaatlejad Uku Paal ja Kuido Kõiv.

• 5.07.2011 Rõngu vallas. Vaatleja Mariliis Märtson.

• 12.08.2011 Vasalemma vallas. Vaatlejad Eet Tuule ja Aarne Tuule.

• 1.05.2012 Kiili vallas. Vaatleja Kristo Lauk.

• 5.07.2012 Kuusalu vallas. Vaatleja Rene Ottesson.

Allikas: elurikkus.ut.ee