Trobikonnas rüüpavad hundijalavett tegelased, kes räuskavad ja viskavad tühjaks joodud pudeli sinnasamasse puruks. Nende suuvärk on ropp ja juhuslikud möödakäijad saavad enda peale viha, mis on tekkinud korraga kogu maailma ja mitte kellegi peale.
Bussipeatusi hõivavad heidikud rikuvad Viljandi mainet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei, see pole stseen komöödiaseriaalist «Wremja». See on kurb argipäev ühes tavalises Viljandi bussipeatuses.
«Me kõik tahame, et Viljandis oleks turvaline ja tore, aga kui tavaline inimene enam isegi bussipeatusesse ei julge minna, peaks ometi midagi ette võtma,» ütles bussijuht Peeter Tuur.
Ta sõidab iga päev Viljandis maha umbes 160 kilomeetrit ja näeb selle aja jooksul nii mõndagi. «Bussijuhi seisukohast on peamine probleem see, et asotsiaalid istuvad lihtsalt päev läbi bussipeatuses ning joovad ja läbustavad,» nentis ta.
Sõitjad ei julge peatuses oodata
Paljud eluheidikud teavad, et uue korrakaitseseaduse järgi tohivad nad avalikus kohas juua. Küll aga ei mõista nad seda, et ühissõiduki peatuses on see endiselt keelatud.
Kui bussijuht näeb peatuses inimest, on tal kohustus kinni pidada. Et aga suur osa selliseid peatusi tuleb teha asjata, on raske graafikus püsida. «Nende sellide pärast, kes bussipeatustes aega veedavad, on graafik nii kiireks läinud, et lõpp-peatuses enam jalasirutamiseks aega ei jää, tuleb kohe uuele ringile minna,» ütles Tuur. Siiski ei kõnele ta ainult bussijuhtide murest. Tema sõnul on tegemist kogu linna ja selle elanike valupunktiga.
«Viimasel ajal võtan inimesi rohkem peale bussipeatuste kõrvalt, sest nad lihtsalt ei julge peatusesse napsitavate sellide kõrvale minna,» lausus Peeter Tuur.
Kui märjuke rüübatud, jäävad topsisõbrad sinna räuskama ja laamendama. Bussijuhi sõnul on see plekk linna mainele.
«Hea näide on buss number 8, mis toob inimesi raudteejaamast bussijaama. Kui minult küsitakse, kuhu buss viib, ja ütlen, et bussijaama, on ehmatust olnud küll, sest sinna pompsuparve ei taheta minna. Konkreetne negatiivne visiitkaart Viljandi linnale,» rääkis ta.
Sellistele tegelastele pole ta tihti politseid kutsunud. «Mina politseile tühja tööd teha ei ole tahtnud ja ega tööajal ole teatamiseks aega ka. Kutsun politseinikud välja ainult siis, kui näen päris lõhkumist või laamendamist. Õhtuti liikudes tuleb ka seda ette.»
Bussijuhi tähelepanekut mööda kargab joodikukari vilkureid nähes püsti ja läheb liikvele ning siis pole enam midagi teha. Ta leidis, et politsei peaks rohkem kasutama eravärvides autosid.
«Kui neile 40-euroseid raksakaid teha, äkki hakkab mõjuma,» arvas Tuur trahvist kasu olevat. «Teisest küljest jälle: enamikul neist pole seda raha võtta, ainult naerdakse selle üle.»
Paadialuste mitteametlik taarapunkt
Lagastatud bussipeatuste koristamise kohustus on Eesti Keskkonnateenustel. Ettevõtte Lääne regiooni juht Jaan Viljas ütles, et seni ei ole heidikud väga suurt peavalu tekitanud.
«See meil hetkel teravas päevakorras ei ole,» rääkis ta. «Peamine probleem on see, et bussipeatustes tõmmatakse prügikastid laiali, aga selle vastu on abi olnud tihedast tühjendamisest.»
Viljase sõnul on üsna igapäevane, et paadialused jätavad peatusesse surrogaatalkoholi pudeleid, mida taarapunktis vastu ei võeta, kuid õnneks neid väga tihti puruks ei lööda. «Massilisest taaralõhkumisest rääkida ei saa, kuigi ette seda kindlasti tuleb.»
ARVAMUS
Harry Andresson, Viljandi politseitöö teenistuse vanem
Politseile on tähelepanelikud linnakodanikud ikka teatanud, kui mõne seltsimehe avalikus kohas napsitamine või mõne seltskonna lärmakas oleng on ületanud igasuguse taluvuse piirid. Küll aga ei ole politsei täheldanud, et avalikus linnaruumis inimesi häirivatest asotsiaalsete eluviisidega isikutest oleks viimasel ajal kuidagimoodi rohkem teada antud.
Kui mõni isik tarvitab alkoholi laste silme all, lärmab või hõikab midagi möödujate kohta, on see häiriv tegevus. Politseinik võib korrarikkujale määrata kuni 200-eurose rahatrahvi või küsida kohtult talle kuni 30 arestipäeva.
Kui aga mõni peaks siiski tänaval purjutama, huligaanitsema, lärmama või mis tahes muul moel korda rikkuma, loodame endiselt, et iga linnaelanik on aktiivne korrarikkujatest teatama. Paraku politseipatrulli silm igale poole ei ulatu. Kui oleme ise südikad korrarikkujaid tõrjuma, ei anna seadusemuudatus ka tänavapildis kuidagi negatiivselt tunda.