Käe ulatab noor paadimees...

Sirje Rätsep Foto: Peeter Kümmel / Sakala

KÕIKIDEST LINNADEST pole laule loodud. Suurele osale linnadest pole antud kuigi kaunist loodust. Paljudel linnadel pole oma järve. Viljandil ja meil, siinsetel elanikel, see kõik on.

Lugesin 13. juuli «Sakalast» uudist linna üldplaneeringu kohta. Ajasin veel teisegi korra näpuga järge ja seejärel panin oma mõtted paberile. Kirjatükk pole mõeldud virisemise ega parastamisena, sest üldplaneeringut on arusaadavalt vaja. See on linnajuhtidele teadmiseks, mida ootab oma linnalt ja selle juhtidelt üks Viljandi elanik.

Kunagi 1960. aastate algul tegi arhitekt Mart Port Viljandi generaalplaani. Käisin selle tutvustamist toona kuulamas ja sain sealt unistuse unelmate linnast. Unistused jäidki paraku suures osas kättesaamatuks ja sellest on kahju.

VILJANDI JÄRV on meie linna sümbol. Nädal tagasi enne «Kuldliiga» kergejõustikuvõistlust läksin staadioni taha randa ja proovisin sealt ujuma minna. Imestasin, miks palavast ilmast hoolimata rahvast vees ei ole. Tuigerdasin siis mudas ja veekasvudes ning tunnistan ausalt, et teist korda ma seda enam ei teeks. Ometi olid ajad, mil seesama rand oli ujumiseks täiesti kõlblik ja suvitajale kasutatav.

Sealsamas tuli pähe mõte, et saadaks õige linnavalitsuse liikmed käsu korras järve ujuma ja vaataks, millise elamuse nad suplusest saavad. Praegusel juhul oleks aus sinna rannaossa üles riputada sildid, et seal pole võimalik ujuda.

Pärast üldplaneeringust kõneleva uudise lugemist mõtlesin aga, et köisraudtee võite küll käputäiele turistidele ehitada, kuid oma linna rahvale tehke parem Viljandi järve rand ujumiskõlblikuks.

Eelmise linnapea Peep Aru aegu ilutsesid «Sakala» esiküljel pildid ja lugu, et Huntaugu ujumiskoht ehitatakse Männimäe rahvale mõnusaks suve veetmise kohaks. Telliti projektid, tehti kuivendustööd ja pandi suured summad maksumaksja raha hakkama. Siis tuli uus linnavalitsus ja sinnapaika kõik need ilusad plaanid jäid.

Kas oleks palju nõutud, et alustatu ka rahuldava resultaadini viidaks ning olemasolevat nõuetekohaselt hooldataks ja puhastataks? Nii mõnigi kord olen oma külaliste ees silmad häbist maha löönud, kui nood on sinna randa ujuma läinud. See on ju ometi linna valduses olev rannaala ning lohakust ja mustust pelgalt rahapuudusega põhjendada ei saa.

Viljandis on ainult üks siseujula ja seegi sulges maikuu viimasel päeval oma uksed. Juunikuus oli järvevesi kuni jaanipäevani külm ja linnarahval sama hästi kui polnudki kohta, kus ujumas käia.

Mina olen regulaarne ujula kasutaja ja tundsin sel ajal ujumisest suurt puudust. Linnarahvale avatud ja mõeldud ujula oleks võinud ju ilma järgi avatud olla!

Kurjakuulutavalt kõlab «Sakala» uudises saemeeste minek linna 700. aastapäevaks istutatud tammiku kallale. Selles küsimuses ma sõna ei võta, sest ma ei tea, kas see asi ennast õigustab või mitte. Arvan aga, et enne kui minna elusa puu kallale, tuleks hävitada see kaheksa miljonit maksma läinud betoon- ja raudplaatidest jubedus, mida on hakatud rahva seas kutsuma Männiku kraaviks.

Andku mu endine õpilane Marko Männik mulle andeks, aga säärast Arkaadia aeda ei osanud isegi kõige hirmsamas unenäos näha.

Kuidas niisugune asi linnavalitsuses läbi läks ja kelle allkirjad selle projekti käivitasid, on jäänud millegipärast hämaraks, kuigi oleks tõepoolest huvitav teada, kes nende miljonite huugamapaneku otsustasid.

Lohutab üksnes oletus, et kui saed võtavad maha tammepuud, siis küllap järgmine linna peaarhitekt võtab appi kopa ja hävitab selle betoonkraavi. Neid inimesi, kes nirisevaid jugasid purskkaevuks peavad, annab ikka tikutulega otsida.

MINU LIIKLUSVAHEND on jalgratas ja sellepärast tervitan igati linna rattateede rajamist. Ka kurikuulus terviserada ümber järve on lõppude lõpuks valmis saanud.

Mul on linnajuhtidele selge soovitus: ärge tehke ainult tulevikuplaane, vaid elage ja tegutsege nüüd ja praegu! Poolikud lahendused ei rahulda linnas elavaid inimesi ega linnajuhte. Seda, kas siin linnas elada tahetakse, ei otsusta mitte turistid, vaid põliselanikud.

Jõudu linnajuhtidele!