Vaistuga näitlejate küljes

Ma ei oska Kaarinist rääkida. Ma pole teda väga ammu näinud ja telefon pilti ei näidanud – see toruga telefon, ma mõtlen. Panin mõnel hommikul silmad kinni, püüdsin teda ette kujutada ja lubasin viimaste aastate jooksul endale vähemalt sada korda, et lähen homme külla. Nüüd ongi lõpuks minemine käes – laupäeval kell üks.

Kaarini juures tundus kõige tähtsam asi huumorimeel. See lõputu valmisolek olukordadele vinte peale keerata, vaatepunkte vahetada. Ta ise ütles, et tema huumorimeel ei kao kunagi, võib-olla mõnikord transformeerub: praktilise huumorimeele asemele asub teoreetiline huumorimeel. See tähendab, et naljast saad küll aru, aga naeruni ei jõua. Niisugune absoluutselt eluterve suhe ja äratundmine.

Kaarinit ei huvitanud välised asjad – ta oli selline, nagu ta oli. Ütles asjad otse välja, kui vajalikuks pidas, ja kui vajalikuks ei pidanud, oli vait või ajas muud juttu või pani pada. Ta oli üks väheseid inimesi, kellega võis tundide kaupa täiesti absurdsetel teemadel jaurata ja see ei muutunud kordagi nüriks.