Haruldase andega naine

See olin mina, kes kutsus Kaarin Raidi aastal 1983 Ugalasse. Kui ta poleks tulnud, ehk ei oleks minagi, ja siis oleks nii tema, Ugala kui ka Eesti teatriloos palju teistmoodi olnud. Me olime ju noored, tema nelikümmend ja mina kolmkümmend kuus.

Kaarin Raidil oli pool säravat karjääri seljataga, ta oli töötanud Pärnus, Noorsooteatris ja Vanemuises. Kui ta Ugalasse meelitasin, oli ta vabakutseline, üks Eesti tipplavastajatest.

Kui Jaan Tooming Ugalast läks, oli selge, et mina lavastaja ei ole ja Ugalat saab edasi pidada ainult siis, kui Toominga asemele tuleb sama kaliibriga lavastaja. Ja nii läkski.