Juhtkiri: Kõigi asi

Uppuja Foto: Ove Maidla / Postimees

Eile lõuna ajal sai päästeteenistus teate, et Viljandi järvel on kaks last süstaga hädas. Nagu selgus, oli paanika seekord suurem kui asi väärt, sest tüdrukud olid lihtsalt roostikku kinni jäänud.

Kõikjal kahjuks nii õnnelikult ei läinud. Vaevalt tund enne seda, kui Viljandis alustati päästeoperatsiooni, uppus Saaremaal tiiki keskealine mees.

Tänavu on Eestis uppunud juba 49 inimest. See jääb küll kaugele 1990. aastate keskpaiga kurbadest rekorditest, kui vesi nõudis üle paarisaja inimelu, ent viimaste aastatega võrreldes on märgata hirmutavat kasvu. Kui mullu võisime rõõmustada, et liiklussurmade arv langes 100-ni, siis nüüd ähvardab vees elu kaotanute hulk samale tasemele tõusta.

Loodetavasti on teise poolaasta statistika juba leebem. Et see tõepoolest nii oleks, ei saa rahulduda tõdemusega, et uppuja päästmine on uppuja enese asi. Selleks, et inimesed vee ääres, sees ja peal ohutult käituma õpiksid, tuleb muuta kogu ühiskonna suhtumist.

Päästeamet on algatanud teavituskampaania, mis rõhutab vajadust joobes inimesed veekogudest võimalikult kaugel hoida. Kahjuks jookseb reklaami hoiatav moraal purjus inimestel enamasti mööda külgi maha. Seepärast jääb eeskätt nende kainete kaaslaste hooleks seltskonnal silm peal hoida.

Samas nõuab vesi vahel ka kainete inimeste elu. Täielikult ei saa õnnetusi kunagi välistada, kuid kindlasti on võimalik riske vähendada. Alustuseks tuleb igasuguse veega seotud tegevuse puhul hoolega mõelda, kuidas see võib meid endid ja teisi inimesi mõjutada.

Olgu see siis oma võimete pika ujumisega proovile panemine, kaatriga teistele ohtlike lainete tekitamine või kellegi nalja pärast vette lükkamine, ikka kehtib üks ja sama reegel: parem kahtlased vembud tegemata jätta kui inimese elu kaalule panna.