Viljapuid tuleb kogu aeg vormis hoida

Kuigi üldlevinud kombe kohaselt lõigatakse viljapuid varakevadel, usub Piret Pihtjõe, et mõistlikum on seda teha suvel, sest siis ei teki vesivõsusid ja haavad paranevad kergemini.

Aednik ja aiakujundaja nendib, et külmal ajal on raske kuivi ja kahjustunud oksi ära tunda, sellepärast tasub see töö ette võtta hoopistükkis pärast jaanipäeva.
«Õunapuid võib muretult lõigata augusti lõpuni. Et nad jõuaksid enne pakase tulekut haavad parandada ja talveks valmistuda, tuleks septembris piirduda vaid pisilõikustega,» räägib ta ning lisab: «Pehme kliimaga saartel ja rannikul võib ka sügisel lõikustöö julgemalt ette võtta.»
Pihtjõe leiab, et töid tuleb teha siis, kui on aega ja tahtmist, aga seejuures peab teadma, mis nendega kaasneb. «Kui kevadel või sügisel õunapuid lõigata, on vesikasvud garanteeritud ja suvel tuleb need kindlasti ära noppida. Seega teed ühte tööd kaks korda.»
Peale selle, et suvine lõikus ei too kaasa vesikasve, on see Pihtjõe meelest kasulikum seetõttu, et nõnda paranevad puu haavad kiiremini. «Kasvuajal on puudel rohkem energiat ja see on suunatud õigesse kohta,» põhjendab ta.
Seega soovitab Pihtjõe noore õunapuu hooldamist alustada suvel ja edaspidi seda ainult siis lõigatagi. Kindlasti ei tohiks viljapuid lõigata pakasega ja pungade puhkemisest lehtede täiskasvamiseni, sest sel ajal kasutavad nood kogu energia lehtede, võrsete ja õite moodustamiseks. Pealegi on puit talvel rabe ja lõikekohtadesse võivad pikilõhed sisse tulla.
Puu noorendamine
on peen kunst
Vana, jämeda tüvega ja kõrget õunapuud võiks Piret Pihtjõe jutu järgi kevadisel ajal jupphaaval noorendada.
«Esimesel aastal lõikad maha ülemise korruse, samal suvel korjad ära vesivõsud. Järgmisel aastal võtad maha järgmise korruse. Niiviisi toimid seni, kuni soovitud kõrgus on käes,» selgitab ta. «Juba esimese lõikamise tulemusena on võra hõredam ja loota võib, et uinuvatest pungadest tulevad allapoole oksad.»
Väga kõrgeid, aga kõhnemapoolse tüvega õunapuid võib Pihtjõe ütlemist mööda noorendada ka suvel, kui on alumisi noori oksi, mis alles jätta. Kui neid ei ole, tuleks lõikamine ette võtta siiski kevadel, sest see ergutab puud kõvasti uusi andma.
«Saabuval suvel nopid enamiku vesivõsusid ära ja jätad alles vaid põhioksteks jäävad. Edaspidi tasub puud hooldada suvel. Kevaditi lõigates jäädki lõikama ja kui vesivõsude võtmise maha magad, siis ka noorendama: uutest püstistest kasvudest kasvab puu taas kõrgusesse ja saab uhke paruka,» kõneleb Pihtjõe.
Aednik lisab, et puu pidev noorendamine nõrgestab teda päris kõvasti. Kõige muu kõrval peab silmas pidama, et lõigates puud ära ei köndistaks. «Pärast lõikust peavad oksa otsa jääma «käed» ehk peenikeste okstega lehemass, muidu on puu rikutud ja kuivab tõenäoliselt ära.»
Lõikehaavad tuleb katta
Õunapuud soojal ja niiskel ajal lõigates oleks Piret Pihtjõe jutu järgi ideaalne, kui kõik lõikekohad saaksid desinfitseeritud, sest siis levib õhus palju seeneeoseid. Selleks tarbeks sobib tema sõnul näiteks viieprotsendiline karbamiidilahus.
Seejärel on aedniku arvates mõttekas haaval kuivada lasta ja siis see kas vana hea õlivärvi või spetsiaalse haavapeitsi või -palsamiga üle tõmmata. Vahaga on haavu tema meelest mõttetu katta, sest see ei kinnitu puidule, pealegi see olenevalt ilmast kas mureneb või sulab maha.
«Lõikehaavad on tarvis katta, et niiskus ei pääseks puitu lagundama. Kuivanud puit on ju nagu käsn, mis õhuniiskuse endasse kogub. Kui haavalt kaitsekiht maha kulub, tuleb see uuesti peale panna.»
Haav olgu korralik
Lõigates manitseb Piret Pihtjõe kasutama vaid teravaid tööriistu.
«Haav peab saama sile, et kahjuritele peidu- ja puule kõdunemiskohti ei jääks. Kui haava äär jääb kare, silu see kohe terava pussi või aianoaga. Hiljem puit kuivab ja asja ei ole enam nii lihtne parandada,» räägib ta.
Ka tüükaid tuleb Pihtjõe ütlemist mööda vältida, sest nende kaudu lähevad puu sisse haigused ja ta võib juurteni kahjustuda.
«Tüügas kogub niiskust ning selle tagajärjel ta aja jooksul pehkib ja mädaneb, muutudes huumuseks ehk mullaks. Vähilegi meeldib sellele kinnituda,» kõneleb ta.
Selleks et puud talveks valmis oleksid, soovitab aednik kuiva suve ja sügise korral neid tugevalt kasta. «Nõnda talletavad nad veevaru, et talve üle elada ja kevadel, kui maapind on veel külmunud, intensiivse päikese vastu seista. Veepuuduse korral on koorerebend kevadel varmas tekkima.»
Järgmise aasta saagi huvides soovitab Pihtjõe puul peale vesikasvude ära näpistada ka üleliigsed viljaalged.
«Kobarasse võiks alles jätta vaid üks-kaks ilusamat õuna. Sellega tagatakse nii nende õige suurus kui parem saak. Nii ei kurna puu ennast viljade kandmisega ära ja saab keskenduda uute õiepungade tekitamisele.»
Piret Pihtjõe rõhutab ka väetamise olulisust.
«Puule rammu andmiseks sobivad nii graanulväetis kui lahjendatud kõrvenõgeseleotis, rääkimata kanakakast või kompostmullast. Kõige lihtsam on kasutada Kemira väetisi. Lämmastikurikka kevadväetisega ei maksa siiski liialdada, sest see soodustab lehetäide arengut. Suvel puid noorendades on mõistlik neile anda fosforirikast suveväetist. Kaaliumirikas sügisväetis soodustab puitumist.»
Luuviljalisigi võib
suvel lõigata
Luuviljalistel on kevadine mahlade liikumine õunapuuga võrreldes isegi intensiivsem.
«Kirsi ja ploomi mahl on nagu kummivoolus, mis ei lase haaval paraneda, ja seetõttu on nad lõikuse suhtes pirtsakamad,» räägib Piret Pihtjõe. «Suvine lõikus meeldib neile kindlasti rohkem, sest siis paranevad nende haavad kiiremini.»
Tänu lõikusele pääsevad viljad päikese kätte ja puu püsib noor. «Et tal on vaja vilju küpsetada ja järgmise aasta pungi tekitada, ei hakka ta üldse paaniliselt uusi kasve kasvatama.»
Luuviljalisi kärbitakse Piht­jõe sõnul siiski vähem ja valikuliselt.
«Ploomi- ja kirsipuudele on iseloomulik tihedam võra. Tugevasti peab kärpima aastakasve ning ära lõikama risti kasvavad oksad,» nendib ta ning lisab: «Vanade luuviljaliste noorenemisvõime ei ole kuigi suur, seetõttu tuleks vältida rohket lõikust ja puud algusest peale vormis hoida.»