Riigikogu ja väiksemate kogude liikmed peavad olema riigimehed

Tõnis Möldre Foto: Elmo Riig / Sakala

RAHA TULEB ja läheb, aga et selle teenija tühjade pihkudega ei jääks, on vaja peremehetunnet, mis kannab endas tarkust, hoolikust ja mõõdutunnet, neid inimvaimu põhiväärtusi.

Riigis on raha peremees rahvas. Ta usaldab oma rikkused valitud meeste kätte, et neid kasutataks hoolikalt ja otstarbekalt riigi hüvanguks. Hoopis iseasi on kellegi eraraha, millega võib samuti haiglaid ja koole avada. Riigi raha tuleb sellest lahus hoida.

17 aastat Eesti riiki on paraku näidanud, et tervishoiu- ja koolivõrk jäävad järjest enam rahahätta, sest on eiratud peremehetunnet ning riigi ja eraraha on segi aetud.

KAHJUKS ÄRATAB rahaga ringikäimine kõikidel elualadel kahtlust. Riigimehed on sünnitanud sellised seadused, mis lubavad rahva raha toel luua kõikvõimalikke segasumma suvilaid.

Kaks suuremat eluvaldkonda, tervishoid ja haridus on rahastatud nii segaselt, et seda ei saagi keegi kontrollida. Tervishoid ja hoolekanne saavad raha haigekassa (mis tahab olla nii riiklik kui eraviisiline), omavalitsuste ja Euroopa Liidu eelarve kaudu.

Europarlamendi halval eeskujul on Eestiski maad võtnud veel üks rahalaristamise viis, see kurikuulus projektitamine. Niisugune moodus kõlbaks ainult sügaval talvel lume koristamiseks. Riigil ei ole ühtset kontrolli raha suunamise üle ja iga ministeerium ajab omi asju. Riigikontroll on aastaaruannetes riigikogule selles vallas küll märkusi teinud, kuid jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Karavan on sitkelt edasi marssinud, segadus on lausa normiks kujunenud.

Praegu jagatakse raha umbes samamoodi kui nõukaajal. Noorematele lugejatele selgituseks, et igal endast lugupidaval asutusel oli toona kaunis kohas saun, kuhu kutsuti joomapeole rahaässad, kes siis kõrgendatud meeleolus kas lahkemalt või kitsimalt kukrut avasid.

KOOLIVÕRGUS jagatakse raha õpilaste arvu järgi. Lõpptulemusena võimaldab see lahedalt toime tulla suurtel koolidel. Nii on siginenud traditsioonilised eliitkoolid, kes saavad kogu maalt edukamad õpilased kokku meelitada.

Seda küll hariduse kvaliteedi tõstmiseks ei saa nimetada, pigem ülbeks sohiks ja puru silmaajamiseks. Kui palju kahju on selline õpilastega tehtav äri rahva raha asja eest, teist taga kulutanud! Pikad edasi-tagasi sõidud tähendavad ju meeletut raiskamist.

KUULSAD VÄLISMAA eliitkoolid, millest meie omad eeskuju võtavad, ei ole Einsteine tootnud. Looja loob neid ka edaspidi sama harva, kui tema tahab, seda näitab tarkade meeste põud ehk kriis. Ei usu, et Viljandi valitsejate unistuste koolgi olukorda parandab.

Ruumi kokkuhoiu huvides ei hakka Viljandi tuli takus tehtavat ühendkooli käsitlema, aga kunagi «Aktuaalse kaamera» saates seda tutvustanud koolidirektor ja kolm poissi lasid küll paista, et siiagi tahetakse tulevasi õpilasi kuidagi sordikaupa saada.

Riigigümnaasiumi tegemise juures riivab kodanikku jällegi Viljandi juhtide riigimehelikkuse puudumine. «Sakala» kaudu on ammu teada linnaeelarve kitsikus. Pealegi on linn koolimaja remondi eest kõvasti võlgu, ja kellele — jälle ühele segasumma asutusele, mille nimi on Riigi Kinnisvara aktsiaselts. Mine võta nüüd kinni, mis rahaga ja mis ulatuses midagi tehti.

Linn pahandab küll teadmatuse üle: tema teada ei oleks tohtinud niinimetatud kapitalirent koormaks saada, aga näe sai!

See valitsus on oma sõnu viimasel ajal söönud. Ja nüüd, võlast hoolimata, plaanitakse Valuoja koolimaja ümber ehitada. Leheveergudel ollakse veel uhkedki, et tulevase kooli õpetajad saab riigi raha eest palgata. Jälle see riigi raha — nagu asuks Viljandi väljaspool Eestit ja nagu oleks riigil linnale auvõlg maksta.

LINNAISAD, ei ole olemas eraldi riigi ja omavalitsuse raha. Nõnda võib ju lodevas kõnepruugis väita, aga on ainult rahva raha, mis on teenitud tööga, higi ja pisaraid valades.

Rahva raha ei tohi laristada ega segasumma suvilatesse paigutada. Sel viimaselgi ei ole väike osa majanduskriiside tekkes.

Kriisid ei ole kapitalismi paratamatu kaasanne, vaid hoiatus, sest looduse areng ei salli õhumulle.

Riigikogu ja väiksemate kogude liikmed peavad olema eeskätt riigimehed ehk peremehed. Täitevametnikest rääkimata.

Kallile Viljandimaale on juba ülearu palju haavu löödud, rajooni ajal siia luua tahetud agrotööstuskompleksi varemeidki on veel kõik kohad täis. Otsustajad, võtke parem «Teeme ära!» eestvõtja Rainer Nõlvakuga ühendust, ehk tuleb kampa. Tema teeb oma üritusi rahva raha kulutamata. See on riigimehelikkuse musternäide, armastus oma maa ja rahva vastu. Sealjuures ei ole ta isegi riigikogusse kippunud.

ON VEEL riigimehi suure algustähega. Jaan Kross ja Ülo Vooglaid nõustusid saama valituks riigikogusse, kuid lahkusid sealt püstipäi, kui neid nende elukogemusest ja nõuannetest hoolimata kuulda ei võetud.

Jaan Kross oli kunagise eliitkooli vilistlane ja Ülo Vooglaid tegeleb praegu Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumiga, mida tänapäevalgi võiks eliitkasvatust ja -haridust andvaks asutuseks pidada.