Rahatähed ei krabise, mündid ei kõlise

Kui hommikuste klientide teenindamine on uudses pangapunktis laabunud, siis lõunatund paneb Swedbanki Viljandi- ja Jõgevamaa kontorite juhataja Deivy Kivisalu (paremal) ja teenindaja Ulvi Oja närvid tõsiselt proovile. Kas inimene saab tõrkuva masina vastu? Saab küll, kui jääb rahulikuks ja on järjekindel. Foto: Rannar Raba / Sakala

Abja vallavalitsuse õuemaja fuajees lösutab mitmesajakilone rahakapp, mille ajalugu ulatub peenejooneliste metallehiste põhjal otsustades eelmise sajandi algusesse. Et sealsamas kõrval alustas äsja tegevust Swedbanki esindus, näib seifi asukoht kõigiti loogiline. Tegelikult võiks seda kappi kasutada lihtsalt lillepotialusena, sest tegu on Eesti esimese pangapunktiga, kus paberraha ei krabise ja mündid ei kõlise.

Sestpeale, kui Swedbank teatas Abja-Paluojal täiemõõdulise kontori sulgemisest ning selle asemele ühe teenindajaga ja pelgalt kaks päeva nädalas lahti oleva sularahata punkti tegemisest, on Mulgimaal vaieldud, kas see on märk väikelinna vääramatust kärbumisest või hoopis infotehnoloogia võidukäigust. Kas Abjast on raha ja inimesed otsa saanud? Või on kohalik rahvas end tõepoolest masinatega nii sina peale sättinud, et ei vajagi enam rahaasjus elava inimese abi?

Sakala käis uurimas, kuidas Swedbanki iselaadne poolkontor tööle hakkas, mida kohalik rahvas mammonat puudutavatest teemadest arvab ning kuidas oma kodukoha käekäiku hindab.