Festival, mis on täis armastust, rõõmu ja mängu

Kingsepa mängus peab õlgedest tehtud kolmejalgse «kingsepa» poole seljaga olev poiss pulgaga ehk «hobusega» õlenuustiku ümber ajama. Samal ajal üritab «kingsepa»-poolne poiss hobust «kingsepast» eemale juhtida. Anseküla 1937 Foto: A. Raadla / (Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv)

Tänavuse pärimusmuusika festivali teemat «Mäng» võivad esinejad tõlgendada ja oma etteastega siduda mitmel moel. Kas aga meie esiisade mängitud mängud on endiselt au sees või ongi meil vaja festivali, mis tuletaks inimestele meelde, et mängida saab igas vanuses ning selleks ei pea esmajoones suunduma arvuti taha?

Eesti muusika- ja teatriakadeemia pärimusmuusika õppejõu Janika Orase sõnul on inimene ja mäng läbi aegade olnud lahutamatud.

«Mäng kuulus ajaloos ja kuulub ka tänapäeval  eestlaste maailma sellesse ossa, mida nimetatakse folklooriks. Kindlasti on mängud üks folkloori elujõulisemaid osi: läbi aja suust suhu rännanud, püsinud ja tänu mängijate improvisatsioonivõimele ja loovusele pidevalt muutunud. Selle elujõu tagatiseks on lapsed, keda Soome folklorist Leena Virtanen on nimetanud meie päevade metslaste hõimuks. Tundub, et digimaailma võludest hoolimata vajavad need metslased ikka veel elavat mängu – suhtlemist, liikumist, enda proovilepanemist ja oma maailmakogemuse mõtestamist.»