Koosolek laeval, mille kreen pole selge

Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

17. JUULIL avaldasid ajakirjanikud Urmo Soonvald ja Kaisa Alliksaar Delfis sõnumiku pealkirjaga «IRL otsib riigikogu valimistele vastu minnes uut liidrit?». Keegi oli neile andnud vihje, mida hoiti kinni vähemalt nädalapäevad, sest esimest korda tehti sellest lahtisemas ringis – üks asjaosalistest ei kuulu Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) – juttu 9. juulil umbes kell pool üheksa õhtul. IRL-i esimees Urmas Reinsalu oli selleks ajaks teise riigi konservatiivide auks korraldatud vastuvõtult juba lahkunud, seega käis jutt tema selja taga.

Tõenäoliselt tõstatati küsimus siiski ammu enne seda vastuvõttu. Võimalik, et juba siis, kui Urmas Reinsalu erakonna etteotsa valiti. Tookord pidasid paljud (mina mitte!) tema valimist ajutiseks lahenduseks, sest eelnevalt oli tehtud põhimõtteline viga. Nimelt otsiti uut Mart Laari: liidrit, kes oleks isegi efektiivsem kui Mart Laar, ent vähemate vigadega. See oleks nagu teise Napoleoni või Churchilli või Adenaueri otsimine. Selliseid ei ole!

POLNUD KA Urmas Reinsalu, kelle esimene ülesanne oli luua endale mingisugunegi arusaadav rahvusvaheline kandepind nii jõuministri kui konservatiivide liidrina. Olla mitte Mart Laari aseaine, vaid tema ise.