/nginx/o/2014/07/17/3211451t1h1860.jpg)
28. juuni hommikul kella üheksaks kogunes Lilli Sõrmuse tallu seltskond kaitseliitlasi, keda talu peremees ja staažikas kaitseliitlane Jaak Põldma oli kutsunud uurima paar kuud varem leitud ja veel läbi kaevamata metsavennapunkrit. Paistis, et ettevõtmine oli meelepärane isegi vanajumalale endale, sest ta oli selleks päevaks andnud selge ja päikesepaistelise ilma.
Kui olime kohale jõudnud, pakkisime väljakaevamisteks vajamineva varustuse kahele maastikuautole ja sõit punkri asukohta võis alata: esialgu mööda kruusast metsateed, kuid viimane kilomeeter oli rohkem mülgastega põld. Lõpuks jäime vanal metsa väljaveo teel seisma, sest mõnikümmend meetrit eespool takistasid edasisõitu mahalangenud puud. Teekonda tuli jätkata jalgsi. Kõvemad mehed kandsid varustust, viletsamad vantsisid teiste kannul. Õnneks oli minna vähe maad.
Punkri asukohale osutasid lohk mäeküljes ja sellest väljaturritav korsten. See paik jääb Nava talu maadele, mille peremees on Jaak Kõdar. Tema paluski kaitseliitlastel punkri ohutust kontrollida.
Kunagise pelgupaiga olid leidnud metsas sanitaarraiet teinud mehed. Ka meil tuli kõigepealt metsatööd ette võtta ning ümbrus ja punkripealne mahakukkunud puudest ja põõsaokstest puhastada. Raiusime puud juppideks ja tassisime eemale, sarapuupõõsast kärpisime tugevalt, et see tööd ei segaks.
Enne, kui kaevamist alustasime, tegi Jaak Põldma ülevaate seal kandis 60 aastat tagasi tegutsenud metsavendadest. Ta rääkis, et pärast seda, kui Vene väed 1944. aasta sügisel Eesti vallutasid, pakkusid paljudele varju Karksi kihelkonnas Lilli külas Tündre järve
ääres laiuvad künklikud ja teedeta metsad. Lõuna pool jäävad need vastu Läti piiri.
On teada, et 1944. aasta oktoobris varjus seal rühm Kaitseliitu ja Omakaitsesse kuulunud Lilli küla mehi eesotsas Kaitseliidu jaopealiku, tollase metskonna raamatupidaja Herbert Järvsaluga. Temaga ühinesid taludes palgatööd teinud Parts ja Suuga talu peremees Tulp.
Ega siin lõksu ole?
1945. aastal lubanud Vene võim metsast vabatahtlikult välja tulijatele amnestiat, aga tegelikult said end üles andnud mehed karistuseks 25+5 aastat. Viimane Lilli Omakaitse rühmaülem August Puuste arreteeriti juba novembris 1944 ja temagi sai karistuse.
Nii jäid neisse metsadesse end varjama veel vaid kaks sakslast – 22. septembril 1944 aset leidnud Ala–Taagepera lahingutest mahajäänud sõdurid. Neist teadsid Taageperast Lilli poole jäävas Pilpa külas, kus elasid ka Jaak Põldma vanemad, peaaegu kõik, aga ei rääkinud neist kunagi. Võib arvata, et Saksa armee jättis sõdurid sihilikult luurajatena maha ja ilmselt oli neil eeltöögi hästi tehtud, sest nad tundsid kohalikke olusid ja oskasid end varjata aktiivsete Omakaitse meeste kodudes.
Üks neist peitis ennast Ikepera raba ääres Lupe talu rentniku Voldemar Veri juures ja teine keset küla elava asunik Ilissoni kodus. Mõlemad peremehed arreteeriti 1944. aasta oktoobris-novembris ja nende elutee lõppes kusagil Venemaa avarustes.
Et ajalootund liiga pikaks ei läheks, asusime kaevama. Enne seda kontrollisime detektori, rahvakeeli miiniotsijaga, ega kusagile sissekäigu juurde ole seatud lõksu, millest võiks meile kahju sündida. Aparaat näitas mitmes kohas metallist esemeid, kuid need osutusid millekski muuks, üks näiteks vibusae leheks.
Kaevama hakkasime korstna ümbrusest, mis arvati olevat punkri keskosas. Põnevus oli suur: lootsime kõik leida midagi erilist, mis annaks aimu punkri asukatest. Lagi oli sisse vajunud ja keegi ei teadnud, kui sügaval on põrand. Ilmselgelt oli tegu talipunkriga – sellele vihjas lae paksus.
Kaevasime kordamööda ja mulla kandsime punkrist natukene eemale, et see segama ei hakkaks. Orupoolses otsas tegutsejad leidsid üpris maapinna ligidalt savist drenaažitorusid, eespool mainitud saelehe, katkise klaaspudeli ja savipotikilde. Natukene sügavamalt tuli päevavalgele meeste poolsaabas. Keskosas tegutsejad hakkasid jõudma pliidini: järjest enam tuli päevavalgele telliseid ja ahjupotte. Korsten oli hästi säilinud, sest vanemate meeste jutu järgi oli see eestiaegne malmtoru.
Väikese puhkepausi sisustas jällegi Jaak Põldma, jätkates sealt, kus jutt ennist pooleli jäänud oli. Ta kõneles järgmist: «Mäletan, et kusagil 1954.-1955. aasta paiku leidsin Lupe talu alt soost purukslöödud Saksa päritolu raadiosaatejaama. Arvatavasti kuulus see saksa poistele. Meenub, et külarahvas kutsus üht neist Pauliks: seda, kes varjas end Ilissoni juures. Teine langes 1950. aastal julgeoleku korraldatud haarangul. Paul liitus 1949. aasta märtsiküüditamise eest metsa pagenud vendade Ernst ja Eduard Kasega.»
Nii elanud Põldma teada 1949. ja 1950. aasta talvel ühes punkris Tündre järve lähedal vennad Kased, sakslane ja küüditamise eest varjunud Suuresilma Peetri talu peremees August Madisson koos oma naise Adeelega. Nendega pidas kontakti Holdrest pärit Lembit Oja. Nagu selgub Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu käesoleva aasta viiendas numbris ilmunud artiklist «Metsavennad ja Valgamaa», oli Lembit Oja viimane Valgamaal langenud metsavend. Ta hukkus 15. novembril 1954.
«Ernst Kase oli üks raevukamaid nõukogude korra vastaseid ning tema kätetööks arvatakse olevat nii mõnegi võimuesindaja ja nende käsilaste tapmine,» jutustas Põldma. «Nii on tema arvele kirjutatud Nava tallu uusmaasaajaks pandud Jekimovi, Lilli küla aktiivse NKVD aktivisti Aleksander Mägi ja täitevkomitee esimehe Anna Kurilovi hukkamine. 1951. aasta talvel lasi Ernst maha ka sakslase Pauli, kes oli väidetavalt segaseks läinud.»
Piimanõu radiaatoriks
Juttu puhuda oli tore, kuid töö tahtis lõpetamist ja lasksime jälle labidatel käia. Viimaks hakkas mullakihist tulema pehkinud lauapuru ja välja ilmus suur metallese. Esimesel vaatlusel ei saanudki aru, kas see on mingi veenõu, mürsk või punkriahi, sest sisselangenud lagi oli kõik paigast nihutanud. Kui ettevaatlikult kaevasime ja puhastasime, saabus tõde: olime leidnud piimanõu, mis oli maakive täis laotud ja mida kasutati ilmselt soojussalvestina.
Auk muutus järjest sügavamaks ja mulla väljaviskamine üha raskemaks. Lõpuks jõudsime päästva põrandani. Korstnapoolsest küljest tulid päevavalgele veel katkine pliidiraud ja mõned naelad. See oligi enam-vähem kõik, mida leidsime. Põrandani jõudnud, otsustasime kaevamise lõpetada ja ladusime leitu kenasti vana kase alla hunnikusse, et see maaomanikule üle anda.
Kes seda ühe- või äärmisel juhul kahemehepunkrit kasutas, on nüüd väga raske tuvastada. Jaak Põldma arvas, et see võis olla ka Lembit Oja või mõni lätlane – oli ju igal metsavennal mitu varupunkrit. Metsamehena teab ta Tündre järve kandis vähemalt seitsme punkri asukohta.
Nava peremees Jaak Kõdar andis Jaak Põldmale lubaduse, et viib kõik leitud esemed enda juurde hoiule ning lähimas tulevikus taastab punkri selle oletataval algkujul ja rajab selleni matkaraja. Niisugune algatus on ainult teretulnud, sest see on killuke meie ajalugu, olgu ta milline tahes.