Kahel rattal mööda idaosariike

Sünge taeva taustal paistis kindlus Narva jõe idakaldal eriti kurjakuulutav. Foto: Üllar Priks / Sakala

Enne, kui kusagile Vahemere äärde palmi alla lösutama minna, tasub kodukandis ringi vaadata. Tallinna–Tartu maanteel autokolonnis venides jäävad paljud põnevad paigad nägemata. Sestap istusin tsikli selga ja suundusin Ida-Eesti käänulistele radadele.

Iseenesest pole Eestit ju ollagi. Inimesi on siin vaevalt ühe korraliku linna jagu ja kaugeimate punktide vahemaad saab mõõta mõnetunnise sõiduga. Uskumatu, et gloobuselt nööpnõelapeasuurusena paistval maalapil leidub kultuuriliselt täiesti eriilmelisi paiku, mille värvikad karakterid moodustavad kirevama mustri kui vanaema lapitekk.

Sibulatee ja paadikuurid