Sööme sõnu: Seente ja mere usku mees

Seenepirukas Foto: Üllar Priks / Sakala

Kuidagi nostalgiline meeleolu on. Meenus, kuidas lapsepõlves sai igal suvel perega Kabli rannas puhkamas käidud. See oli aasta tippsündmus. Juba väljasõidueelsel õhtul läks hulluks sagimiseks. Päevi näinud IŽ Kombi laoti maast laeni kraami täis. Telk, madratsid, matkamööbel, spordivahendid, raamatud... Mis sisse ei mahtunud, köideti kummipaeltega katusele.

Kuked nägid alles kiremisest und, kui meie lustakas seltskond juba maanteelinti neelas. Vahtisin magusas ärevuses mööda vihisevaid männimetsi ja ootasin kannatlikult hetke, mil nende tagant esimene meretriibukene vilksatab. Imekombel õnnestus meil igal aastal täpselt sama telkimisplats saada. Küllap olid vanemad selle eest oma hinged vanapaganale endale müünud.

Kohale jõudnud, jalutasime esimese asjana justkui kokkulepitult randa ja vahtisime sõnatult merd. Alles siis hakkasime laagrit üles lööma. Oi, see osa mulle meeldis! Ema ehitas mändide vahele pesunöörist ja kilest kööginurka, mina rapsisin isaga presendist Poola telki püsti panna. Alati olid mõned jupid kadunud, nöörid sõlmes või keegi telgi sisemusse ära eksinud. Tõeline seiklusmäng! Majutusaktsioon päädis madratsite täispuhumisega. Tegime seda ettenägelikult istudes ja kui silme ees tähekesed virvendama hakkasid, pidasime puhkepausi.