Ujumiskohas suplev koer teeb lapsevanemad tõredaks

Supelrandades armastavad mõnuleda ka neljajalgsed karvased lemmikud. Enamikus Eesti linnades kehtivate eeskirjade järgi pole koeri, hobuseid ja teisi lemmikloomi siiski lubatud ujuma inimestele mõeldud supelrandadesse. Foto: Elmo Riig

Lapsevanemad pole rahul, et veekogudes sulistavad koos lastega neljajalgsed karvased lemmikud.

Aastaid Viljandi külje all asuva Männa karjääri puhtast veest lugu pidanud viljandlane Kalju Komissarov oli kolmapäeval seal koos oma väikese lapsega, kui veekogu madalamas osas hakkas lustima suur uhke hundikoer.

Hobusega sulistama

«See oli just selles madalamas osas, kus väikesed lapsed armastavad sulistamas käia,» rääkis Kalju Komissarov. «Kui üritasin looma perenaisele öelda, et tegemist on siiski inimestele mõeldud ujumiskohaga, sain vastuseks, et see pole avalik rand, kuskil pole kirjas, et seal koeraga mängida ei tohi, ning see on iga inimese enda mure, kas ta ujub seal või mitte.»

Samal ajal tuli veekogu äärde veel teinegi lastega pere ning olukorraga tutvunud pereema ohkas, et seekord ei pesta seal vähemasti autot.

Komissarov leiab, et kirjalike keeldude ja käskude kõrval võiks au sees pidada ka üldinimlikke põhimõtteid.

«Kahjuks paistab, et tänapäeval ei pruugi need midagi tähendada,» nentis ta. «Möödunud aastal oli umbes samas kohas vees isegi hobune. Kui tegin looma perenaisele märkuse, teatas ta mulle, et tema hobune on puhtam kui mina ja hoopis tema vaatab, kas ta üldse hobusega vees olema hakkab, kui seal sellised inimesed käivad.»

Komissarov täpsustas, et tal on elu jooksul kolm koera olnud ning keegi ei saa väita, nagu oleks ta loomavihkaja.

Ühtset seadust pole

Terviseameti üldosakonna spetsialist Kairi Pikk nentis, et lemmiklooma ujumist inimestega ühes veekogus saab reguleerida ainult omanik.

«Viljandimaa pole Eestis muidugi ainus koht, kus see probleem päevakorral on,» ütles Pikk. «Suvisel ajal võtavad inimesed ikka oma lemmikud randa kaasa. See on isiklik küsimus, kuidas keegi loomi kannatab ja kas ta soovib ujuda näiteks koerakarvade keskel.»

Pikk lisas, et tegemist on tema arvamusega ning terviseametil selles osas ametlikku seisukohta pole. «Loomulikult ei või keegi teada, kui sõbralik tema kõrval ujuv võõras koer parasjagu on,» lausus ta.

Hea tava

Pärsti vallavanem Erich Palm nentis, et omavalitsustel on käesoleval aastal tulnud tihti  tegelda selliste küsimustega, kus mõistus kipub lõppema.

«Ujumise küsimus on üks näide,» selgitas vallavanem. «Niisugusel puhul on välja kujunenud tavad, näiteks enda järelt koristamine. Selliste puhkajate vastu ei saa midagi olla. Meie hulgas on aga piisavalt inimesi, kelle tavad on teistsugused. See käib ka lemmikloomade kohta.»

Palm tõdes, et hea tava kohaselt loomaga siiski avalikku ujumiskohta ei minda ning väga palju sõltub inimese kasvatusest.

«Kord sõitsin just samast karjäärist mööda ja märkasin, et üks peseb seal autot,» tõi vallavanem näite. «Läksin kohe tagasi ja küsisin, kas ujumiskohas on ikka mõistlik autot pesta. See inimene vastas, et tegelikult ta ei pesegi autot, vaid hoopis jalutab ämbriga ümber auto.»

Vallavanema sõnul seisabki puhkeala saatus inimeste endi kätes ning püssimeest järve äärde seadustest kinnipidamist jälgima panna ei saa.

«Kõike ei ole võimalik siltide ja tahvlitega reglementeerida,» arutles ka Kalju Komissarov. «Normaalne oleks see, kui ühiskonnas toimiksid mõned inimlikud põhimõtted ja teadmine, et maailmas elab veel teisigi inimesi.»