MA EI SÜÜDISTA Viljandi linnavalitsust selles, et ta otsustas poliitilise ärapanemise eesmärgil hakata laste turvakodu teenust ostma opositsiooni liikmega seotud Pauluse koguduse diakooniamaja asemel võimuliitu kuuluva isikuga seotud Viljandi haiglalt. Siin on tegemist linnavalitsuse arusaamaga, kuidas korraldada ühiskonna kõige nõrgematele liikmetele elutähtsa teenuse pakkumist.
Turvakodu vajavad lapsed kuuluvad vaieldamatult ühiskonna kõige nõrgemate liikmete hulka, sest nad ei suuda endale ise tagada peavarju, ihukatet, toitu ega turvalisust. Alaealised ei osale ühiskonnas oma toimetulekut tagavate otsuste tegemisel ega saa mõjutada poliitilisi otsuseid oma huvides. Ka ei ole nad kaasvastutavad oma vanemate või eestkostjate vastutustundetu ja asotsiaalse käitumise eest.
Ma ei vaidle vastu seadusest tulenevale nõudele, mille kohaselt tuli linnavalitsusel laste turvakodu teenuse osutaja leidmiseks välja kuulutada riigihange. Küll aga ei ole ma nõus selle riigihanke koostamise põhimõttega, mille pärast Viljandi Pauluse koguduse juhatus otsustas, et ei osale sellel konkursil. Koguduse juhatusele oli ainus probleem selles, et linn otsustas loobuda teenuse osutajale valmisoleku tagamiseks vajalike kulude katmisest.
Minu teada oli Viljandi Eestis üks väheseid või koguni ainus omavalitsus, kes oli laste turvakodu teenuse finantseerimise põhimõtted kujundanud nii, et see toimis aasta ringi 24 tundi ööpäevas ja iseseisva struktuurina. Mujal osteti seda teenust mõnelt suuremalt lasteasutuselt ning maksti ainult laste päevaraha.
Viljandis oldi teenuse pakkumisega teistest ees ning toimiti uue, menetluses oleva sotsiaalhoolekandeseaduse sätetega kooskõlas. Näiteks välistavad need laste turvakodu teenuse osutamise samades ruumides, kus pakutakse asenduskodu teenust.
Kuidas sobib nende uute nõuetega selle teenuse osutamine meditsiiniasutuse katuse all, kerkib päevakorrale ilmselt siis, kui uus seadus jõustub.
Miks otsustas linn laste turvakodu põhimõtetes just nüüd sammu tagasi astuda, on mulle arusaamatu. Kas põhjuseks oli kulude kokkuhoid? Aga kelle või mille arvelt ja kas üldse kokku hoitakse?
Linn on tänavu jaanuarist juuni lõpuni juba kulutanud eelarves turvakodu teenuse ostmiseks mõeldud raha. Kui nüüd võtta aluseks Viljandi haigla esitatud teenusepäeva hind ja korrutada see läbi 2009. aasta keskmise täitumusega (1,7 last ööpäevas), ei tule aastaseks kuluks enam 347 000 krooni, mis on selleks aastaks eelarvesse planeeritud, vaid 450 000 krooni.
SENI PIDI linn kandma igakuise kulu laste turvakodu valmisoleku eest ja nii tuli kogudus ots otsaga kokku. Kasumit ta ei saanud, vaid pidi sõpruskogudustelt, annetajatelt ja partneritelt veel lisaraha leidma. Aga kokkuvõttes ei sõltunud linna kantav kulu turvakodus viibivate laste ega päevade arvust kuigivõrd. Kui oli vaja mõni laps või pere turvakoju majutada, siis seda ka tehti.
Osa lapsi ja peresid oli turvakodus lühikest aega, aga mõne pere või lapse probleemi lahendamine nõudis kuudepikkust lastekaitsespetsialisti, sotsiaaltöötajate ja erialaspetsialistide koostööd. Selle aja vältel polnud tarvis last ühest kohast teise viimisega veelgi enam traumeerida.
TURVAKODU polnud pelgalt asutus, kuhu hädaline paigutati, vaid turvaline kodu. Olen kindel, et nii mõnelegi seal viibinud lapsele oli see esimene ilusa lapsepõlve kogemus.
Linna väljaminekud kasvasid vaid toiduraha (50 krooni päev) või eriotstarbeliste hoolduskulude võrra. Kui laps oli turvakodus koos ema või isaga, kandis too oma toidukulu ise.
Ma ei sea kahtluse alla Viljandi haigla personali head tahet ja professionaalset empaatiavõimet turvakodu vajavate laste ja perede eest hoolitsemisel. Usun, et ta annab endast parima ja oskab töö korraldada nii, et see vastab vajadustele. Aga nüüd on linna laste turvakodu teenuse ostmiseks tehtavad kulud otseselt seotud nii selle teenuse saajate kui nende turvakodus viibitavate päevade arvuga.
Kokku on võimalik hoida küll, näiteks turvakoju pääsemise piiramisega ajal, mil vaesuses või vaesuse piiril virelevatel peredel on eriti raske ja laste abita jäämise risk on kasvanud. Seda ma peangi poliitiliseks otsuseks.
KUIGI OLEN oma linnavolikogu liikme volitused Eestist eemal oleku tõttu pooleks aastaks peatanud, häirib mind Viljandi niisugune poliitika väga. Linn tegi endale näiliselt majanduslikult kasuliku otsuse inimeste arvelt, kes pole võimelised oma eluliselt vajalike huvide eest seisma.
Täiskasvanud saavad oma huvide eest seista, sest vähemalt valimiste eel ootavad poliitikud nende poolthäält. Isegi end põhja joonud suudavad ühiskonna kaastunde pälvida ja vangist vabanenutele peab linn elamispinna tagama, aga nälga ja külma kätte jäetud lapsel ei ole mingeid avalikkuse mõjutamise vahendeid.
Väetite eest peavad seisma just need, kes on lasknud end volikokku valida ja seega lubanud kogukonna huvide eest seista.
Laste turvakodu teenuse kättesaadavuse üle otsustamine on ju otsustamine hättasattunud laste elu ja surma või leebemal juhul nende ühiskonnale võitmise või kaotamise üle.
See, et Viljandi-suuruses linnas on aastate jooksul turvakodu vajanud keskmiselt üle ühe lapse ööpäevas, on fakt, mis peaks sundima lapsesõbraliku linna tiitli pälvinud omavalitsuse juhte revideerima oma poliitikat ehk väärtushinnanguid, millele toetudes tehakse praktilisi otsuseid.
LINNAVALITSUS ootab nüüd Viljandi haiglalt tasuta lõunat ehk osa laste turvakodu teenuse vältimatute kulude katmist. Kui linnal aasta teisel poolel raha napib, siis lapsi turvakodus kaua pidada ei saa. Nad kas paigutatakse kiiresti asendusperedesse, saadetakse koju tagasi lootuses, et sealne olukord on juba paranenud, või avavad linnavalitsuse lahked liikmed neile oma kodu uksed.
Raha puudumise korral ei kohusta keegi Viljandit haiglalt seda teenust ostma. Haigla aga peab lepingu järgi hoidma valmis teenuse osutamiseks vajalikud ruumid ja käepärast vaba tööjõu. See tähendab, et ta katab kas või kaudseid kulusid ka siis, kui teenuse osutamine parasjagu tulu ei too.
Need kaudsed kulud katab haigla oma põhitegevusest laekuvast sissetulekust ehk haigekassa lepingulisest tasust niigi alafinantseeritud ravi- ja hooldusravi teenuse arvelt, seega riigi rahaga. Viljandi aga ei pilguta silmagi, sest tema maksab siis, kui kedagi on vaja laste turvakoju saata. Suurel organisatsioonil on nahka nii palju, et kui seda natuke nülgida, ei paista auk esialgu väljagi.
Ilmselt saab Viljandi haigla selle väikse pealemaksmisega hakkama vähemalt aasta lõpuni ja vahest mõne aasta veel. Aga kui kaua inimesed ja meie väike Eesti riik säärasele poliitikale vastu peavad?