Väliseestlasi meelitavad Viljandisse järv, folk ja lossivaremed

Kadri-Liis Turton ajastab oma Viljandi külaskäigud folgiga samale nädalavahetusele. Foto: Erakogu

Kunagisest kodulinnast 23 aastat tagasi välismaale lahkunud Marius Baumi hinnangul on Viljandi iga aastaga järjest paremas korras, murelikuks teeb teda aga küsimus, kas jätkub neid, kelle jaoks seda tehakse.

«Kuidas küll uute äride ja kaubanduskeskuste rajamine Viljandisse end ära tasub?» imestas Rootsis Stockholmis töötav vaimulik, sest Viljandi on tema teadmist mööda 20 aastaga kaotanud ligi 6000 elanikku. Seetõttu Baumi pere ka tagasikolimise peale ei mõtle. «Eesti on meile väikseks jäänud. Ka ei harjuks minu teisest kultuuriruumist, Hiinast, pärit naine ja Rootsis sündinud lapsed Eesti eluga,» arvas pereisa.

Baum lisas, et kui linn pakuks ühe kuni kolme päeva pikkust külastuspaketti ööbimise, toitlustamise ja huviväärsuste vaatamisega, oleks tema perel Viljandis mugavam käia.

Nagu Marius Baum, on ka Saksamaal elav Margot Gouram ning Inglismaal elavad Juudit Alvarenga, Kadri-Liis Turton ja Torhalla-Maarja Metsniin oma elus lühemat või pikemat aega olnud seotud Viljandiga. Kui enamasti käivad nad kodumaal sõprade ja sugulaste pärast, siis Viljandis tahavad nad osa saada folgimelust ja rannaelust ning jalutada lossivaremetes. Oma pereliikmetele soovivad nad näidata lapsepõlveradu, sest maast madalast kodulinnaga tekkinud eriline side saab võõrsil uue tähenduse.

Järeleproovitud hea

1991. aastal Viljandist lahkunud Juudit Alvarenga käib kodulinnas paariaastase vahega. Tänavu kavatseb ta esimest korda kaasa võtta Hondurasest pärit abikaasa.
«Õnneks on linn väike ja jõuame jalgsi ühe päevaga mulle olulised kohad läbi käia,» tõi Londonis raamatupoes töötav Alvarenga välja väikelinna plussid. Oluliste kohtade all pidas ta silmas lossivaremeid, järve ja tähtsate isikute monumente.

Samuti Londonis elava Kadri-Liis Turtoni suurim soov on oma lastele ja inglasest mehele näidata just neid kohti, mis talle endale sooje mälestusi meelde toovad. Külaskäik Viljandisse ajastatakse Turtoni sõnul folgi nädalavahetuseks, sest see annab lühikese Eestis viibimise ajal võimaluse paljude sõpradega kohtuda, lisaks saab meeldiva muusikaelamuse.
«Kurb on aga see, et kino elu kesklinnas otsa sai,» nentis Turton. Ta on võõrsil elanud kaheksa aastat ning pisteliste külaskäikude järgi ütleb, et elu siin on muutunud mõnevõrra pealiskaudsemaks.

Taskukohane Viljandi

Margot Gouram tuleb Viljandisse kolme lapsega, et suurlinna Berliini stressist närve puhata. Marokost pärit abikaasaga saab tal Saksamaal elatud 15 aastat. Viljandimaale vanemate juurde tuleb ta igal suvel selleks, et olla lastega loodusele lähedal.

«Viljandis käime siis, kui lastel maal igav hakkab,» selgitas Gouram ja nimetas kodulinna lemmikkohtadena randa, mänguväljakut ja spordikompleksi.

Linnas käiakse sageli, sest Viljandi hinnad on Gourami sõnul Tallinnaga võrreldes veel taskukohased. «Kõige toredam on see, et saab tasuta rannas ujumas käia,» rõõmustas ta ja lisas, et Lääne-Euroopas on raske sulistamist armastavatele lastele tasuta ujumiskohta leida.

Enim kurvastab Margot Gouram selle üle, et tema lapsepõlveajaga võrreldes on turg tähtsust kaotanud. «Kohalikud hangivad välismaal toodetud toidu suurtest kaubanduskeskustest, aga Euroopa turist hindab just kohalikku puhast ökotoitu,» teadis ta.

Üks paljudest

Nagud paljud teised noored, lahkus Torhalla-Maarja Metsniin Eestist viis aastat tagasi Inglismaale tööle, hiljem asus ta seal õppima.

«Ükski suvi pole täiuslik, kui ma pole lossivaremetes saanud jalutada,» lausus turundust ja kommunikatsiooni õppiv Metsniin. Viljandisse tuleb ta folgi ajaks ja kavatseb siis üle vaadata kõik uued söögikohad.

«Viljandis on folgi ringkond palju arenenud, ilmselt tänu aida loomisele,» lausus Metsniin kodulinnas toimunud arengute kohta. Tema hinnangul on Viljandi kultuurielu tunduvalt edasi liikunud.
Küll aga tunneb ta puudust noortele mõeldud vaba aja veetmise kohtadest ning spordi- ja veekeskusest. Eestlanna mõlgutab ka tagasikolimise mõtteid. «Kindlasti tahan tulevikus Eestisse tagasi. Kurb on, et paljud sugulased ja tuttavad hakkavad võõraks jääma.»