Sööme sõnu: Ilmarännud koduköögis

Väsinud kala pehmel kuskussipadjal Foto: Üllar Priks / Sakala

Ma pole suurem asi ilmarändur. Kui suvel natuke mööda Eestit tiirutada saan, on juba väga hästi. Ja kui mingitel segastel asjaoludel Läti piirist üle põristan, tähendab, et olen täitsa meeletuks kätte läinud.

Ühest küljest ei ole kunagi sellist raha üle, et lasta endal kuskil palmi all külmi kokteile kurku valada. Teisalt on Eestis ikka veel lõpmata palju imelisi paiku, kuhu ma jõudnud pole. Sel suvel näiteks käisin elus esimest korda Narva-Jõesuu promenaadidel lonkimas ning lugesin taevatähti Saaremaal Mändjala rannas võrkkiiges õõtsudes. Ma ei usu, et kusagil Türgi kuurortlinna turuplatsil põlevsilmsete hangeldajate eest põgeneda oleks ägedam. Vähemalt mulle meeldib sedasi mõelda.

Ehk on see mugavus – ma tõesti ei tea. Kõlab lameda klišeena, aga minule on Eesti parim koht, kus olla. Abikaasa igatahes toetab mind täiesti ja on endale viisakusest isegi lennuhirmu külge valetanud.