Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424011t1h35fb.jpg)
/nginx/o/2008/06/10/48443t1h181e.jpg)
EUROOPA JÄRSULT muutunud julgeolekuoludes ei kahtle keegi, et on vaja tõhustada riigikaitset. Ent sama tähtis julgeolekuküsimus on Eesti riigile lapsed, täpsemalt nende vähene sündimus. Eriti äkiliselt on see vähenenud viimasel kolmel aastal ning sellele lisandub ka potentsiaalsete lapsevanemate väljaränne.
Statistikaameti prognoosi järgi kahaneb Eesti rahvaarv praeguste trendide jätkudes 30 aastaga 125 000 inimese võrra. Olla või mitte olla rahva ja riigina – selles on küsimus.
Tõsi on see, et sunniga naist sünnitama ei pane. Ometi on mitu põlvkonda eesti naisi tahtnud ikka oma perre kahte või kolme last. Soovunelmaid pole lasknud aja jooksul teoks teha sõda, perede lahkulöömine, niinimetatud meesteta küla, aga ka hirm tuleviku ees ja rahapuudus.