Evelyn Sepp: Uppumissurmade traagika

Evelyn Sepp Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

SEE SUVI tõotab taas tulla rekordiline. Ja mitte ainult kõrge õhutemperatuuri, vaid ka uppumissurmade poolest. Kurb, mis seal salata.

Päästeameti teatel on vette oma elu jätnud juba ligi 40 inimest ja ees on veel rohkem kui poolteist suvekuud. Tõsi, valdava osa nende õnnetuste taga seisab alkohol.

Ilmselt ongi täiskasvanute puhul uppumise peamised põhjused purjutamine ja liigne uljus. Laste puhul on aga põhjus see, et nad ei oska ujuda.

VÕIB-OLLA paljud ei tea, aga Eestis on niinimetatud kohustuslikku kooliujumist tehtud juba üle 40 aasta. See on pikk ja tänuväärne traditsioon. Paraku möönab kultuuriministeerium, et rahapuuduse tõttu jääb suurel hulgal lastel niisugune kohustuslik ujumine ära.

Kooliujumist rahastatakse praegu nii, et kultuuriministeeriumi kaudu eraldatakse selleks omavalitsustele umbes kolmandik ehk 3,6 miljonit krooni. Omavalitsused, lapsevanemad ja koolid peaksid puudu jääva summa ise leidma.

Peale rahapuuduse seisneb probleem selles, et Eestis napib ujulaid ja neisse on keeruline pääseda, sest need on suhteliselt kallid. Maapiirkondade laste ujumistundide korraldamist takistab see, et neil on  raske ujulasse sõita. Kui sõiduvahend spetsiaalselt tellitakse, tuleb maksta üle jõu käiv summa.

Muidugi on asi ka selles, et kohustuslik ujumistundide arv on üsna väike, minu mäletamist mööda 24 tundi. Ja kui laps on just siis haigeks jäänud —  meie kliimas pole see talvel või hilissügisel mingi ime —, jääbki ujumine vahele.

PRAEGU PANNAKSE ujulaid rahapuudusel ridamisi kinni. Sügisest ootab selline saatus Pärnu Raba ujulat, kui ei õnnestu maavalitsuse ja linnaga kompromissi saavutada, ning Järvamaal suletakse Türi ujula, mis omal ajal erakätesse müüdi.

Aga ainuüksi Pärnumaal võib ühe ujula kadumisega suur osa lapsi jääda ilma võimalusest neid väheseidki kooliujumistunde läbi teha, sest lihtsalt pole kohta. Lõpuks pole ka imestada selle üle, et vanemad ise ei oska ujuda või siis häbenevad ujumas käia ega mõista oma lapsi juhendada.

Kõik see moodustab üpris kurva fooni, mis saab ehk veel vaid pisut halvemaks minna.
Kui probleemile lahendusi otsida, tuleks alustada ikkagi kohustuslikust kooliujumisest. See tuleks seada riiklikuks tervise­edendamise prioriteediks ja teha ka sisuliselt, mitte pelgalt vormiliselt kooliprogrammi kohustuslikuks osaks. Ujumisõpet peaks rahastatama riigieelarvest.

Kohustuslike tundide arvu tuleks paar-kolm korda suurendada ning neid tunde oleks tarvis korrata lisaks teisele-kolmandale klassile viiendas-kuuendas klassis, miks mitte ka põhikooli lõpus ja gümnaasiumis.

Ujumine sobib füüsilise koormuse andmiseks neilegi, kel on mõni tõsisemat sorti tervisehäda, ja pole ilmselt kedagi, kes vaidleks praeguse kurva uppumisstatistika juures vastu väitele, et hea ujumisoskus on eluõpetus. Seega oleks aeg panustada sobilike spordibaaside arendamisse.

Millegipärast ei nimeta keegi koolikeldris olevat kaherajalist lühikest kummimattidega jooksurada staadioniks, aga iga väikest lompi, millele on seinad ümber ja katus peale ehitatud, kõlbab basseiniks nimetada küll.

OOTAN PAARI nädala jooksul kultuuriministri ülevaadet selle kohta, kui palju ning missuguseid ja mis omandivormis ujulaid Eestis on. Siis peaks saama pildi neist võimalustest ja vajadustest, mida Eestis elu säilitamiseks arendada oleks tarvis.

Kohustuslik kooliujumine vajab juba sügisest riiklikku tähelepanu ja rahalist toetust!