Sööme sõnu: Suhkrust ja jahust ja maasikavahust

Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Mäletatavasti on ühe vana laulu sõnade kohaselt suhkrust, jahust ja maasikavahust valmistatud väikesed tüdrukud. Aga seekord ma räägin hoopis ühest väikesest poisist. Tema nimi oli Üllar ja üldiselt oli ta paras nohik ja vastik viieline, nagu klassikaaslased teadsid rääkida. Mingil veidral kombel õnnestus tal aga sellegipoolest sageli suurtesse pahandustesse sattuda. Ja üldsegi mitte päris enda süül. Nimelt sokutasid pahaaimamatud pedagoogid ta tihtilugu paari klassi suurima pahareti Indrekuga.

Olid kirevad kaheksakümnendad ning šefluskorras kolhoosi lööktööl osalemist peeti õppurilie vähemalt sama tähtsaks kui Newtoni seaduste pähetagumist. Nii sattus Üllar koos Indrekuga õunapuuistikuid rohima. Poole tunni pärast oli peenar puhas nii umbrohust kui istikutest ning poisid täies rahus kasvuhoone taga kaasapakitud vorstivõileibu nosimas. Karistuseks ei võetud neid kaasa klassiekskursioonile.

Õige pea oli aga tarvis punaseid sõstraid korjama minna. Kurja saatuse tahtel sattus Üllar taas paari Indrekuga. Kui kasti põhja oli läbi häda paar peotäit marju tekkinud, sündis Indreku peas plaan pätsata ära mõne usinama lapse töö ja vaeva tulemus. Sellal kui Üllar vastulauseks õhku kopsudesse tõmbas, oli tegu juba tehtud. Järgnes stsenaarium, mis segasem parimate seebiooperite omast, osatäitjateks nutvad jõmpsikad, vihast tulipunaste näolappidega lapsevanemad ja silmi pööritavad õpetajad.