Südamega tehtud festival

FOTO: Jaanus Siim

Esimest korda festivali ajaloos oli üks kontsert Vanaõue puhkekeskuses. Selgus, et sealne saal on nii suuruselt kui akustiliselt kammermuusikale väga sobiv paik.

Mulle meeldib Suure-Jaani muusikafestival. Esiteks sellepärast, et seal saab kuulata Eesti vanemat klassikalist muusikat. Teine põhjus on isiklik: olen lapsena Suure-Jaanis elanud ja festival on hea põhjus taas sinna armsasse väikelinna sõita.

Kui kuulata mitut kontserti järjest, hakkavad muljed haakuma ja võimenduma. Märkasin seda 17. juunil, kui käisin ühel päeval kolmel kontserdil. Kaks neist olid koha mõttes minu lemmikud: heliloojate majamuuseumides kõlab muusika alati kütkestavalt, olgu või keskpärases esituses. Kõne all olevate kontsertide kohta seda viimast muidugi öelda ei saa.

Muuseumikontserdid

Kappide muuseum on kuulajate jaoks paremini kohandatud: tubadevahelise seina mahavõtmisega on ruumi juurde tulnud. Hüpassaares Mart Saare muuseumis on aga helilooja kohalolekut rohkem tunda, sest publikut ümbritsevad tema isiklikud esemed ja vana mööbel.

Avakontserdil Kappide muuseumis esinesid põhiliselt «Klassikatähtede» saatest tuttavad interpreedid, mis tõi publiku hulka ka nooremaid kuulajaid. Andres Uibo mõtles aga oma sõnul solistide kui kuulajate peale. Ta soovis noortele muusikutele näidata, et esinemine sellistes erilistes kohtades on privileeg või preemia, nagu mujal maailmas antakse ainult väljavalitutele luba mängida Griegi klaveril või Paganini viiulil.

Igatahes olid Marcel Johannes Kits, Ksenia Kutšukova ja Auli Lonks seda kontserdipaika väärt. Neidude esituses kõlasid võluvalt meil vähe tuntud itaalia heliloojate Ildebrando Pizzetti (1880–1968) ja Riccardo Zandonai (1883–1944) romansid, eesti soololaulude (Mart Saar ja Ester Mägi) mõju jäi tagasihoidlikumaks. Tšellist Marcel Johannes Kits on võimeline publiku oma haardesse võtma igasuguse muusikaga. Koos pianist Martti Raidega esitas ta Erkki-Sven Tüüri moodsa helikeelega pala «Dedication» ning Robert Schumanni romantilise «Adagio ja Allegro» oopusest 70. Bariton Ott Indermitte kaunis hääletämber pääses eriti mõjule Hugo Wolfi ja Franz Schuberti lauludes.

Mart Saare majamuuseumi kontsert rikastas meie teadmisi Kanada muusikast. Vestlust juhtisid seal elavad Aare Tammesalu ja Norman-Illis Reintamm. Viimati nimetatu kõneles kogemusest, kuidas ta õpetas hiljuti Kanada eestlastele eesti soololaule emakeeles. Tema sõnul soovitaksegi Kanadas rohkem muusikalist eestlust propageerida. Reintamm ja Tammesalu esitasid ka mitu eesti heliloojate tšellopala klaveri saatel. Koos publikuga tõdeti, et väliseesti heliloojate helikeel on meie heliloojate omaga väga sarnane, kuigi nende elu on kulgenud hoopis teises keskkonnas.

Vokaalset poolt esindas noor, kuid juba paljudel konkurssidel pärjatud sopran Arete Teemets. Rõõm oli tõdeda, et meie uus lauljate põlvkond on omandanud kammerlaulu oskused. Ometi tahaks küsida, kas peab väikeses ruumis fortet nii kõvasti laulma. (Sama küsimus tekkis mul Kappide muuseumis).

Varuks oli üllatusi

Selle päeva viimane kontsert oli Lubjassaares Johann Köleri muuseumi aidas, kus maalikunstniku valvsa pilgu all (seintel rippusid Köleri ja tema vanemate portreede koopiad) esines Tobiase keelpillikvartett. Seal oli mulle varuks kolm üllatust. Kõigepealt Villem Kapi imekaunis «Eleegia», mida kuulsin esimest korda (suur tänu Aare Tammesalule kvintetiseade eest!). Teiseks saime teada, et Mozarti neljaosaline «Väike öömuusika» oli heliloojal kavandatud viieosalisena. Hiljuti leitud puuduvat osa tutvustati nüüd kuulajatele. Kolmas üllatus oli hulk lisapalu: publik pandi liikuma valsside ja Raimond Valgre laulude saatel. Kontserdi meeleolu ei suutnud kuigivõrd rikkuda esimese viiuli sagedased intonatsioonilised vääratused. Kas need olid tingitud jahedast esinemispaigast?

Esimest korda festivali ajaloos leidis üks kontsert 18. juunil aset Vanaõue puhkekeskuses ja selgus, et sealne saal on nii suuruselt kui akustiliselt kammermuusikale väga sobiv paik. Antonio Vivaldi «Kontsert alla rustica G-duur» sai selle toreda ruumi näol suurepärase raami, mida ilmestasid akendest paistev lopsakas loodus ja võrratud lillekompositsioonid (selle festivali firmamärk).

Orkester Toomas Vavilovi juhatusel mängis elavalt ja nõtkelt. Johann Sebastian Bachi «Viiulikontserdis nr 1 A-moll» soleeris Mari-Liis Uibo, keda olen kuulnud ka varasematel festivalidel. Värskelt USA-s Oberlini konservatooriumi cum laude lõpetanud viiuldaja mäng on muutunud veelgi kindlamaks. Mari-Liis Uibot iseloomustab jõuline mängumaneer, mille puhul kõik muusikalised liinid on selgelt esile toodud. Kuuldavasti plaanib noor interpreet solistikarjääri teha USA-s, kuid kindlasti kuuleme teda edaspidi ka Eestis.

«Kohvikantaat» on üks vähesed ilmalikke teoseid Johann Sebastian Bachi loomingus. Selles näitab muidu tõsine helilooja oma koomilist annet: ta pilkab tolleaegsel Saksamaal levinud vastuseisu kohvijoomisele ning ülistab tütar Lie­scheni (Arete Teemets) suu läbi selle moodsa joogi lõhna ja maitset. Kantaat kanti ette mõnusa huumori ja meeleoluga. Eriti meeldis Pavlo Balakini (manitsev isa) karakteriloomise oskus. Teose õnnestumisele aitasid kaasa orkestri innukas musitseerimine ning köitvad flöödi- ja tšellosoolod.

ERSO oli taas Suure-Jaanis

Eesti sümfooniline muusika sündis alles XIX sajandi lõpuaastatel, kuid juba selle esimesed näited Rudolf Tobiase ja Artur Kapi loomingus olid heal kunstilisel tasemel. Selles võisime veenduda 20. juunil, kuulates esimest korda Artur Kapi noorpõlveteost «Sümfoniett». Juba selles on olemas Kapi muusikale iseloomulikud jooned: tihe polüfooniline helikude ja dramatism. Heino Elleri sümfooniline poeem «Öö hüüded» on värviküllane helimaaling, mis sisaldab loodusest inspireeritud kujundeid. Helilooja sõnul oli teose loomise tõukeks Esimese maailmasõja ajal nähtud öine torm merel.

Rahutu orkestripartii taustal kõlas palju soolopille. Muu hulgas jäid meelde tromboonide hüüdeteema, kaeblik metsasarve motiiv ja igatsev oboesoolo. Ma polnud ERSO-t vist aasta aega kuulnud ja mulle tundub, et tema mäng on muutunud väga aktiivseks nii visuaalses kui kõlalises mõttes. Dirigent Olari Eltsi innukas ja ääretult rütmitäpne dirigeerimislaad aitas sellele kindlasti kaasa. Mihkel Lüdigi sümfooniline pilt «Jaaniöö» on kompositsioonilises mõttes tagasihoidlikum, kuid teemalt igati sobiv lugu.

Ootasin eriti kontserdi teist poolt, kui kanti ette Modest Mussorgski «Pildid näituselt» Maurice Raveli orkestriseades (kahjuks puudus see tähtis viide muidu sisukalt kavalehelt). Raveli vaimukas orkestriseade on sama geniaalne kui originaal. Ka orkestri esitus oli köitev. Eriti meeldisid jõulised osad «Gnoom», «Härjavanker», «Kaks juuti» ja «Baba Jaga».

Lisapaladena kuulsime Pjotr Tšaikovski hoogsat «Trepakki» balletist «Pähklipureja» ja Jean Sibeliuse «Kurba valssi». Viimati nimetatu läks kuulajatele nii hinge, et nad ei raatsinud ära minnagi.

Olen Suure-Jaani muusikafestivali jälginud sestsaadik, kui see 1998. aastal esimest korda teoks sai. Algul oli publikut vähevõitu, kuid aastatega on ürituse populaarsus ja kuulajate hulk kasvanud. See ei ole tulnud iseenesest. On tunda festivali organiseerijate suurt hoolt ja armastust: alati on valitud parimad esinejad, repertuaar on sisukas ning stiilide ja ajastute mõttes tasakaalus, laitmatu on ka kontsertide korralduslik külg.

Soovin, et tegijate ind ei raugeks.

Tagasi üles