Uhke mõõk jõudis ringiga muuseumi

Mõõk, mille üliõpilaskorporatsiooni Vironia esindaja Viljandi muuseumi direktorile Jaak Pihlakule ulatas, on habras ning vajab säilitamiseks õigeid tingimusi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Nädalavahetusel andis üliõpilaskorporatsioon Vironia Viljandi muuseumile mõõga, mis kuulus Vabadussõjas võidelnud ratsapolgu ülemale, Vironia vilistlasele Gustav Jonsonile.

Tseremoonia, millel osalesid Vironia liikmed, Viljandi muuseumi direktor ja Gustav Jonsoni sugulased, leidis aset sõjamehe kunagises sünnikodus Kudu talus Päri lähedal.

Mõõga lugu on värvikirev

70 Vironia korporanti rivistusid poolkaares ümber kindralmajori mälestuskivi. Pärast kõnesid ulatasid Jonsoni sugulased uhke mõõga korporantidele, kes selle omakorda Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlaku kätte andsid.

Gustav Jonsoni praegu elus olev lähim sugulane Vesse Jonson meenutas, et 1940. aastal oli kindral mõõga viinud oma vanema venna kätte, kes selle ära peitis. Hiljem rändas see talust tallu. Jonson jutustas, et ühes talus leidsid perepojad relva üles ning rüüstasid selle viledaks, nii et seda tuli parandada.

Et pärijad teadsid, kus mõõk asub, said nad selle tagasi. «See on püha ese, aga teisest küljest ka külmrelv, ning me pidime olema väga ettevaatlikud sellega ümberkäimisel ja kiitlemisel.»

Küsimusele, kust tuli mõte mõõk just Viljandi muuseumile kinkida, vastas Jonson, et see muuseum oli 2010. aastal organiseerinud sõjamehe mälestuskivi püstitamise.

«Olen näinud Laidoneri muuseumis palju mõõku ning see mõõk ei ole hullem kui teised. Ma ei näe põhjust, miks see ei võiks Viljandi muuseumis olla. Mõõk ei kuulunud ju ainult meile – las eesti rahvas ka näeb seda,» selgitas Vesse Jonson, kellele Gustav Jonson oli vanaonu.

Esialgu tahtis perekond kinkida mõõga Vironiale, aga sel juhul oleks seda näinud ainult korporatsiooni enda liikmed. Pealegi vajab ajalooline ese kindlaid säilitamistingimusi: nii otsustatigi see anda muuseumile.

Küsimusele, kas Vironial ei ole mõõgast raske loobuda, vastas organisatsiooni liige Marek Miil, et mõõga elulugu on väärt, et inimesed sellest teada saaksid. «Ma arvan, et kui korporatsioonil on väga suur juubel, 150 või 120 aastat, siis ehk saab selle ikka üheks ürituseks deponeerida,» lausus ta.

Mõõk tolmu koguma ei jää

Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak kinnitas, et korporatsioon saab mõneks suureks tähtpäevaks mõõka laenata ning see ei jää ka muidu tolmu koguma. «Kui meil õnnestub asju juurde saada, võib mõelda ka eraldi väljapaneku tegemisele,» sõnas Pihlak.

Esialgu viidi mõõk fondihoidlasse, kus on selle säilitamiseks vajalik niiskus ja temperatuur. «Selge see, et ükski asi ei ole igavene ning mingi aja pärast vajab see korrastamist, aga ma julgen arvata, et mõõk jääb veel pikaks ajaks praegusesse seisu.»

Mõõga jõudmine muuseumisse tegi direktorile rõõmu, kuid kurvastusega nentis ta, et Teise maailmasõja eelsest ajast pole säilinud just palju esemeid. «Nõukogude ajal hävitati, peideti ära või viidi varju kõik, mis oli seotud Eesti Vabariigiga. Ka selle mõõga tupp on sisuliselt hävinud. Võrreldes muude lääneriikidega, kus ajaloost  on säilinud palju kihistusi, on meie iseseisvusajast järel ainult killud.»

Gustav Jonson sündis 7. jaanuaril 1880 Viljandimaal Pärsti vallas. Ta arreteeriti 1941. aastal ning mõrvati 15. mail 1942 Saratovis.