Silver Meikar: Vänta aga, kuid trahvi saamata!

, riigikogu liige, Reformierakon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silver Meikar.
Silver Meikar. Foto: Peeter Langovits

HILJUTI riigikogus vastu võetud liiklusseadus süütab rohelise tule trahvihirmus peatunud jalgratturile. Kindlaksmääratud tingimustel võib ta nüüd seadust rikkumata sõita ka kõnniteel. Kõlab küll uskumatult, aga sellega tagatakse ühtlasi suurem ohutus jalakäijatele ja autojuhtidele.


Telliskivipaksusest ja ligi kolmesaja paragrahviga liiklusseadusest puudutab jalgrattureid vaid pisike osa, kuid just selle üle käisid kogu eelnõu menetlemise aja pikimad arutelud. Kõige tulisemaks läksid vaidlused majanduskomisjonis siinkirjutaja ja erakonna Eestimaa Rohelised esitatud ettepaneku üle lubada jalgratturid teatud tingimustel kõnniteele.

MISSUGUSED oleksid keskkonnasäästlikult mõtleva jalgratturi valikud ilma uue liiklusseaduseta?

Kahtlemata oleks kõige ohutum kasutada jalgratta- ja kergliiklusteid. Neid ei ole aga küllalt ja isegi need vähesed, mis meil on, ei ole sageli üksteisega ühendatud. Leidub paiku, kus jalgrattatee lõpeb trepi, tühermaa või mingi muu jalgratturile täiesti sobimatu objektiga, aga väga sageli lõpeb see lihtsalt autoteega.

Teine võimalus on sõita seadust rikkudes mööda kõnniteed. Tean mitut inimest, kes on selle eest trahvi saanud ja kaalunud seetõttu jalgrattasõidust loobumist.

Unistus keskkonnasõbralikust Eestist jääbki niiviisi sõnavahuks ja sisutuks visiooniks paberil. Jalgrattatee puudumise ja sõidutee ohtlikkuse eest peaks aga trahvima pigem omavalitsust kui jalgratturit.

EBAPIISAV jalgrattateede võrgustik ei tekita probleeme rattasportlastele, sest nemad liiguvad niikuinii sõiduteel — sageli suurel kiirusel ja hulgakaupa. Kindlasti häirib rattateede puudumine neid, kes soovivad auto või ühistranspordi kasutamist vähendada ning eelistavad keskkonnasõbralikku jalgratast tööle, kooli ja sõbra juurde jõudmiseks või lihtsalt perega toreda nädalavahetuse veetmiseks.

Seda, et ratturile on sõiduteel liiklemine ohtlik, mõistis ka eelnõu algataja ning lubas kõnniteed kasutada kuni 13-aastastel ratturitel. Riigikogu toetas minu ettepanekut lubada kõnniteele ka noort jalgratturit saatvad vanemad. Hiljuti hommikul lapsega lasteaeda vändates seisin dilemma ees: kas käskida oma nelja-aastasel tütrel sõita seadust eirates sõiduteel või liikuda koos temaga kõnniteel. Iga hooliv lapsevanem valib kindlasti teise variandi ning nüüd saab ta seda teha ilma väärtegu sooritamata.

Lisaks lubab uus seadus kõnniteed kasutada last rattatoolis sõidutaval jalgratturil. 10—15 kilogrammi tagumise ratta kohal viib sõiduvahendi tasakaalust välja ja suurendab kukkumisohtu. Väikest last vedades vaeb igaüks hoolikalt, kas minna niiviisi sõiduteele.

TULISED OLID vaidlused selle üle, kas lubada ka kõik teised ratturid kõnniteele. Minu arvates võiksid nad seal liikuda juhul, kui sõiduteel liiklemine pole turvaline. Sealjuures tuleb silmas pidada, et nad ei ohustaks jalakäijaid.

Kui jalgratta- ega kergliiklusteed ei ole, peab rattur sõitma autotee paremas ääres. See ei ole talle sageli just kõige ohutum valik, eriti kitsal sõiduteel, silla ületamisel, liiklustihedal ristmikul ja ka siis, kui sõidutee parem äär on auklik või mõni kanalisatsioonikaev on lahti ununenud.

Sõiduteel liikuv jalgrattur on oht ka autojuhile. Löökauke vältida püüdes on tema ainuke valik põigata vasakule ehk tagant suurema kiirusega läheneva auto ette. Kokkupõrke ärahoidmiseks peab autojuht järsult pidurdama või keerama vastassuunda, kus seab ohtu nii enda kui vastu tulevas sõidukis viibijad.

Riigikogu toetas kompromissettepanekut, mis lubab jalgratturid kõnniteele siis, kui sõiduteel liiklemine on tee seisukorra tõttu ohtlik. Sellega lahendati mure ka nendel, kes kasutavad jalgratast aasta ringi. Talvel, kui libedat teed ääristavad lumevallid, on kõnnitee kasutamine ainuke võimalus.

EI TASU muretseda, et jalgratturi ohutus tuleb jalakäija arvelt. Uus liiklusseadus reguleerib esimest korda (ka alla 13-aastaste) jalgratturite kohustused kõnniteel sõites: «Jalgrattur ei tohi kõnniteel sõites jalakäijat ohustada ega takistada, jalakäija vahetus läheduses tohib jalgratta ja tasakaaluliikuriga sõita jalakäija tavakiirusega.»

Sellega kaotab uus seadus võimaluse trahvida rattureid, kes oma liiklusvahendile ebasoodsate olude tõttu on sunnitud kõnniteed kasutama, kuid võimaldab karistada neid, kes jalakäijaid ohtu seavad.

Oluline muudatus on ka see, et isegi jalgrattatee olemasolu korral on jalgratturil õigus sõita sõiduteel. Me ei taha ju, et rattasportlased või lihtsalt kiiresti sõitvad ratturid kihutaksid 40-kilomeetrise tunnikiirusega jalgrattateel, kus sõidavad ka lapsed ja rulluisutajad.

JALGRATTURITE teatud juhtudel kõnniteele lubamine leevendab pisut nende muresid ning suurendab ka jalakäijate ja autojuhtide ohutust. Siiski ei maksa seda pidada võluvitsaks, vaid esialgseks lahenduseks, kuni Eestis pole korralikku jalgrattateede võrgustikku ja remonditud sõiduteeääri.

Tagasi üles