Paariline leitud, kustutab emane tule

Ketlin Beljaev
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis saab jaanimardika helendamisest õnne korral osa vaid suvekuudel. Seegi võimalus on ainult seni, kuni isane mardikas laterna süüdanud emase üles leiab. Lõunamaades on helendavaid mardikaid paar tuhat liiki. Osa neist särab ja vilgutab tulesid ka lendamise ajal.
Eestis saab jaanimardika helendamisest õnne korral osa vaid suvekuudel. Seegi võimalus on ainult seni, kuni isane mardikas laterna süüdanud emase üles leiab. Lõunamaades on helendavaid mardikaid paar tuhat liiki. Osa neist särab ja vilgutab tulesid ka lendamise ajal. Foto: Elmo Riig

Jaaniusside rohekad tulukesed, mis inimesi jaaniajal metsaveerde ja kraavipervedele otsimisretkele meelitavad, on tegelikult mõeldud hoopis isaste liigikaaslaste võrgutamiseks.

«Latern» emase jaanimardika kõhu all, mis on abiks soo jätkamisel, on ka eriliselt ökonoomne. Selle külma valguse põhjustab orgaanilise aine lutsiferiini lagundamine, mille käigus muundub tervelt 98 protsenti kulutatud energiast valguseks, nii et vaid kaks protsenti eraldub soojusena. Hõõglambi põlemisel on need näitajad peaaegu pöördvõrdelised. Poleks ju paha, kui lambipirn ei läheks põledes soojaks?

Rahvasuus jaaniussina tuntud putukas kuulub mardikaliste seltsi ja tema ladinakeelne nimetus on Lampyris noctiluca. Isane isend näebki oma tiibadega mardika moodi välja. Lennates leiab ta tee emase juurde, kelle helendav tagakeha on justkui vastassoole maandusmärguannet andev lennuväli. Kui paarilised on sumedal suveööl teineteist leidnud, kustutab emane tule – siis pole jaanipeolistel enam lootustki teda näha.

Mardikavalgel lugemine

Tartu ülikooli zooloogia osakonna lektori, entomoloog Mati Martini sõnul on jaanimardikaid üleüldse üsna keeruline tabada ja näiteks Saaremaal neid ei olegi.

Martin tõdes, et jaanimardikas pole oma erilisest omadusest hoolimata Eesti putukateadlaste seas suurt tähelepanu pälvinud, sest uurimistöö on tehtud juba rohkem kui sada aastat tagasi. Ta ise on neid küll mõnel korral kohanud ja helendavat jaaniussi ka mikroskoobi all imetlenud, kuid suurem osa infost pärineb siiski kirjandusest.

Kui Eestis saab elusolenditest helendamisvõimega hiilata üknes emane jaanimardikas, siis lõunamaades leidub niisuguseid putukaid umbes paar tuhat liiki. Osa neist särab Martini ütlemist mööda ka lennu ajal ja nende valgus võib muuta võimalikuks isegi raamatu lugemise. Eestis on lood muidugi tagasihoidlikumad ja pole kuulda olnud, et keegi siinmail mardikavalgel lugeda oleks üritanud.

Kehva suusailmaga suvi jaanimardikate tegutsemist just ei soosi. Kui temperatuur jääb alla kümne soojakraadi, ei kavatsegi nad ennast liigutada.

«Praegu on üldse enamik putukaid tardeseisundis. Jahe ilm takistab nende elu väga kõvasti,» lisas Martin.

Soojade ilmadega liikus ka putukateadlane ise palju ringi, sest uurib parajasti ühe kiililiigi levikut. Jaanieelne külmalaine on aga tedagi tubaseks sundinud. Samas ongi tänapäeva entomoloogide töö Martini jutu järgi märksa teoreetilisemat laadi: näiteks kui vanasti oli neil aega jaanimardika elu looduses jälgida, siis nüüd võtavad nad sellise retke ette pigem hobi korras.

Öise eluviisiga jaani­mardikad elavad Mati Martini sõnul niiskemat sorti paikades, kus leidub tigusid – nood kuuluvad vastsete menüüsse. Martini käest olevat isegi küsitud, miks ei võiks jaaniusse näiteks koduaias pidama hakata: saaks tigudest lahti ja oleks ühtlasi ilus vaadata. Sellel on aga mitu põhjust. Näiteks see, et inimeste kasutatavad valgustid ajaksid emase otsingul oleva isase segadusse, pannes niiviisi ohtu eluringi jätkamise.

Jõhkrad lauakombed

Pärimise peale, kuidas mardikavastsed endast mitu korda suuremaid tigusid söövad, ütles Martin, et see pole inimese silmale just kõige parem vaatepilt. Juba saagi jälitamise kirjeldamine kõlab õudusfilmi vääriliselt: vastsed jõuavad tigudeni nonde jäetud limajälje järgi.

«Nende toitumine on selles mõttes huvitav, et nad ei näri toitu, vaid eritavad seedenõret ohvri peale ja pärast lakuvad poolseeditud toidu ära,» selgitas Martin. Nii et see on sarnane võrku kuduvate ämblike toitumisega.

Jaanimardika vastse mürgine eritis mõjub elussöödale halvavalt, aga alati ei tapa teda. Martini teada on nähtud sedagi, et osaliselt söödud nälkjad elavad pärast veel mõnda aega edasi.

Meil elutseval jaanimardikal on entomoloogi jutu järgi suhteliselt pikk arenguperiood: munast valmikuni võib kuluda kaks-kolm aastat. Enamik sellest ajast möödubki vastsestaadiumis tigude arvel kosudes. Sellele järgneb mõnepäevane nukuperiood ning kestadest vabanetakse enamasti jaanikuus.

Särab ja sureb

Jaanimardika valmikud pikalt ei ela. Viimasel paaril nädalal ei raisata aega isegi söömise peale. Ehk ainult mõne tunni särada saanud emane muneb pärast paaritumist sadakond muna ning sureb siis mõne päeva pärast. Mida muud ikka teha, kui bioloogiline põhikohustus on täidetud?

Ameerika Ühendriikide Michigani ülikooli zooloogia muuseumi veebilehel on helendavate mardikaliste kohta öeldud, et ka inimkond on neist veidike kasu saanud. Nimelt arendas doktor Robert Ledley 1990. aastatel välja testi, mille abil tuberkuloosihaigele inimesele õige antibakteriaalse ravi määramine võtab aega vaid mõne minuti. Testimiseks kasutas ta sama ainet, mis paneb jaanimardika helendama.

Mati Martini teada aitavad jaanimardikad Vietnamis ja mujal riisikasvatuspiirkondades hävitada vees elavaid tigusid, kes on vaheperemehed vereimiussidele. Kas ja kui palju on neist reaalselt kasu, on entomoloogi sõnul kahtlane. Kindel on aga see, et jaaniussid on erinevalt sõnajalaõiest päriselt olemas. Põnevat otsimist!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles