Sööme sõnu: Maitseid on igasuguseid

Foto: Üllar Priks / Sakala

Selle üle, kas ühed või teised maitsed sobivad kokku, võibki vaidlema jääda. Mis ühele tundub jälkuse tipp, võib teisele olla magus mesi.

Kui olin kümneaastane marakratt, vedasin õega jäätiseraha peale kihla, et ta ei suuda suitsupekitükki koos präänikuga endale sisse keerata. Katse kõht heast naljast ja maitsvast plombiirist kerge vaevaga täis saada tipnes hoopis sellega, et mina öökisin oma hommikuse mannapudru otsekukkumisega potti. Oigeid pikkisid kolmandat pekipräänikut järava õe naeruturtsatused. Karma lajatas täie jõuga jalaga tagumikku.

Õudne lapsepõlvemälestus ujus taas pinnale, kui sain teada, et mu naise lemmikamps on Moskva sai keeduvorstiga. Ja nagu sellest veel vähe oleks, ta on võika eelistuse geenidega ka meie tütrele pärandanud. Minu hella organismi teades on too pealtnäha tühisest asjast omaette võimsa relva kujundanud. Kui ma leebe palumise peale telerikanalit vahetamast keeldun, kõlab justkui muuseas: «Emme, tead, mida ma praegu kõige rohkem tahaksin...»