1. juulil kolis Viljandi laste turvakodu Pauluse koguduse diakooniamajast maakonnahaiglasse.
Juhtkiri: Kurbade kodu
5. juuli 2010, 16:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohavahetuse põhjus ei peitu selles, et hädalised oleksid diakooniamajas halbades tingimustes elanud või sealsed töötajad oleksid neid kehvasti kohelnud. Vastupidi: Viljandi laste turvakoduga kokku puutunud võivad kinnitada, et ehkki maja oli vana, pakkus see tõelist kindlustunnet. Linnavalitsus pidi teenusepakkuja valimiseks riigihanke korraldama lihtsalt seetõttu, et nii nõuab seadus.
Millised tingimused lapsi uues kohas ootavad, sihtasutuse Viljandi Haigla juhatuse esimees Ülle Lumi avalikkusega jagada ei taha. Loodetavasti ei keeldunud ta ajakirjanikke lastele mõeldud ruumidesse lubamast seepärast, et tahtis varjata palatite kõledust, vaid tõelisest murest väikeste abivajajate turvalisuse pärast. Samas on raske mõista, kuidas võiksid pahatahtlikud inimesed laste tubadest tehtud fotode järgi ära arvata, millises üheksakorruselise betoonmüraka osas need asuvad, sinna pääsemisest rääkimata.
Kui jätta kõrvale subjektiivne mõiste «kodusus», pole «Sakalal» siiski põhjust arvata, et varjupaika vajavatel lastel haiglas midagi puuduks. Kindlasti on neil seal soe ja kuiv ning toit laual.
Viljandi haigla ei saanud tööd endale mitte sellepärast, et ta oleks konkurentidest parem või odavam, vaid seetõttu, et ühtegi võistlejat polnud. Valik oli linnavalitsusel seega sama suur kui Aadamal naist võttes.
Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe sõnul ei lubanud riigihanke tingimused kogudusel osaleda, sest linn ei taga püsikulude katmist, kuid need oleks võinud ju täitumuse järgi päevarahadeks ümber arvestada.
Turvakodu abi vajavad lihast ja luust lapsed, kelle hirmu ning kurbust võib täiskasvanu üksnes aimata. Et oma õnnetusest välja tulla, vajavad nad võimalikult head hoolt ja selle tagab vaid konkurents.